Kõneldes teadusest mitteteadlastele, näiteks õpilastele või avalikkuse ees laiemalt, kipuvad teadlased eeldama, et nende arusaam teadusest langeb kokku kuulajate omaga, ometi olen kogenud, et see ei pruugi nii olla. Väljendudes võimalikult lihtsalt – teadlased mõistavad teadust nii protsessina, mille käigus uuritakse looduse käitumist ja omadusi kui ka teadmiste koguna, mis uurimistöö tulemusena sünnib. Samas näib, et enamik inimesi mõtleb teadusest ja teadlasest kui ühest vääramatult autoriteetsest infoallikast teiste analoogsete allikate seas, mis aitab maailma paremini mõista või paremini toime tulla. Kuidas täita niisugust lünka vastastikuses mõistmises?
Leave a Reply