Rohkem kui pool Maani jõudvast Päikese soojuskiirgusest kaob pärast atmosfääri sisenemist piiratud võimalustega satelliitide ning ookeanivaatlusplatvormide tõttu jäljetult, mis toob ebakindluse tuleviku kliimamuutuste ennustamisse.
Boulderi rahvusliku atmosfääriuurimiskeskuse (NCAR) teadlased hoiatavad, et praegused satelliitsensorid, ookeaniplatvormid ning teised vaatlusvahendid ei pruugi olla piisavad kogu kliimasüsteemi jälgimiseks. Maani jõudev soojuskiirgus võib talletuda ookeanisügavustesse või mujale, kus selle avastamine võib-olla tulevikus raskendatud.
1997. aastal ilmnenud El-Nino-st tingitud ookeanipinna temperatuuritõus
“Viimastel aastatel aeglustunud temperatuuri tõus ei pruugi samas tempos jätkuda. On hädavajalik meie kliimasüsteemis talletunud energial silma peal hoida, et saaksime ennustada, mis tulevikus meie kliimaga juhtub. See soojus tuleb meid varem või hiljem kummitama,” hoiatas Kevin Trenberth, aprillis ajakirjas Science ilmunud artikli juhtautor.Trenberth arvab, et eelmisel aastal harilikust tormilisemalt alanud El-Ninó tsükkel võib-olla üks nähtus, kus Päikese energia taas välja ilmunud on. Keskmiselt iga viie aasta tagant aset leidev fenomen põhjustab Vaikse ookeani pinnakihi tunduvalt soojenemise ning Lõuna-Ameerikas hoovihmade tihenemise.
Trenberth ja artikli kaasautor John Fasullo keskendusid kliimamuutuse ühele põhilisele mõistatusele. Nimelt näitavad satelliitide vaatlusandmed, et kasvuhoonegaasid põhjustavad atmosfääris järjest suurema osa päikeseenergia neeldumist. Teadlastel ei tea, kuhu suurem osa sellest soojusest läheb. See tähendab, et kas satelliidivaatlustel saadud andmed on valed või talletuvad suured kogused soojusest piirkondadesse, mille kohta ei ole adekvaatseid andmeid. Probleemi kokkuvõttes on Maa maapinna temperatuurid viimastel aastatel langenud. Siiski näitavad liustike ning Arktika merejää sulamine koos tõusva ookeanide tõusuga, et soojus mõjutab planeeti ikkagi tõsiselt. Trenberth ja Fasullo selgitavad, et Maa kliimasüsteemi läbiva energiavoo jälgimine on tulevikus möödapääsmatu.
Näiteks võivad ükskõik millistel geotehnoloogia projektidel olla soovimatud tagajärjed, mille ette ennustamine võib osutudada keerukaks, kui teadlastel soojuse kohta ülekogu planeedi korralikke andmeid ei ole. Paremini tehtavad analüüsid atmosfääri ja ookeanidesse talletunud energia kohta aitaksid valmistuda ka ebatavalisteks ilmaoludeks, nagu seda oli ebaharilikult külm talv põhjapoolkeral.
Argo ookeanivaatlusplatvormi merre langetamine.
Satelliiditeandmed näitavad, et järjest rohkem energiat neeldub atmosfääris, mil tagasipeegelduva energia hulk väheneb järk-järguliselt kasvuhoonegaaside hulga suurenemise tõttu. Siiski on Maa energiabilanssil silma peal hoidmine tunduvalt raskem, kui lihtsalt planeedi pinna temperatuuri mõõtmine. Ookeanidesse talletub umbes 90·% Maa atmosfääris neelduvast päikesekiirgusest. Lisaks kulub osa energiast liustike ning merejää sulatamiseks. Samuti soojeneb nii maismaa kui ka mõningad atmosfääri osad, kusjuures atmosfääri alumiste kihtide soojenemine moodustab koguenergiast vaid murdosa. Nimelt on satelliidivaatluste kohaselt kuni 1000 meetri kõrguseni ookeanipinnast temperatuuri kasv peatunud.
2009. aasta lõpuks Argo ookeaniplatvormid. Siniselt on tähistatud Euroopa Liidu poolt rahastatud uurimisplatvormid.
Kuigi Päikeselt Maale langevat energia kogust on raske täpselt hinnata, arvavad Trenberth ja Fasullo, et see on umbes 1,0 watti ruutmeetri kohta, mil ookeanis paiknevad seadmed näitavad, et sinna langeb vaid 0,5 watti. See tähendab, et umbes pool soojusest kaob tundmatusse. Artikli autorite sõnul võib kadunud soojus olla illusioon, mis on tingitud satelliitide ning maapinna sensorite mõõtmiste ebatäpsusest või valest andmete töötlusesest.
Siiski oli aastani 2003 mõõdetud temperatuuri kasv arvuti mudelitega kooskõla. Ent uued ookeani vaatlusseadmed näitavad, et ookeani soojenemine on aeglustumas, mil satelliitide kohaselt on energiabilanss jätkuvalt positiivne ning kasvamas. Osa energiast on kulunud nii Gröönimaa, Antarktika kui ka Artika jää sulamiseks ning osa võib peituda ookeani sügavustes. On avastatud, et 1000-2100 meetri sügavusel on temperatuur viimasel ajal kasvanud. Tänapäevaste ookeanisensorite tegevusulatus aga ei küündi. Trenberth ning Fasullo kutsuvad seega üles mõistatuse lahendamiseks lisa okeanisensorite paigaldamisele kui ka satelliitide andmete paremaks analüüsile ning paremale kalliibrerimisele. Näiteks Argo platvorme, mida teadlased alates 2000. aastast hakkasid ookeani temperatuuride mõõtmiseks pagaldama, lahutab umbes 300 kilomeetrit ning andmeid kogutakse iga kümne päeva tagant ookeanipinnast kuni 2000 meetri sügavuseni.
“Meie mure on see, et me ei suuda leida kohta, kus meie energiabilanss tasakaalust väljas on . See paljastab meie kliimasüsteemis kuhjuva soojuse vaatlemisel silmatorkava augu,” ütles Fasullo.
Allikas:
National Science Foundation: “Missing heat may affect future climate change.”
äkki täpsustaks ikka, mis energiast need uurijad räägivad?
Päikeselt Maale jõudva energiakoguse puhul räägitakse üldiselt numbrist 1 kW ruutmeetri kohta. Nüüd oleks kaks meest nagu äkki avastanud, et see on 1000 kuni 2000 korda väiksem?
See 1 W/m2 või 0,5 W/m2 on voogude vahe, mitte kogu neeldunud või kohale jõudnud energia. See on tõlkes kaduma läinud. See on see müstiline kadunud energia, mille tõttu artikkel üldse kirjutatud on.