Anu Reinart: sihikindel täht Tõravere taevas

Anu Reinart on nüüdseks olnud Tartu Observatooriumi direktor juba peaaegu kuu aega. Ja tal on kindel siht ja nägemus.

Selles veendusin ma niipea, kui ma mõni kuu varem tema kabinetti astusin – iga võimalikku lauapinda katsid observatooriumi peahoone juurdeehitus -ning renoveerimistöödekavandid. Fantastilise innuga asus ta kohe seletama, mis ja kuidas uuendatud hoones paiknema hakkab. Siiski on see vaid pisike osa sellest, millele ta praegu täie südamega pühendunud on.

Laurits Leedjärve välja vahetanud Reinart jääb ise enda uueks direktoriks nimetamise suhtes tagasihoidlikuks: „No lihtsalt kandideerisin ja ühtegi teist kandideerimissoovi ei laekunud. Samas haridus -ja teadusministeeriumil minu vastu ka, nagu näha, midagi otseselt ei olnud.“ Veidikene ta siiki pelgab, et tema enda teadustöö hakkab uue ametiposti pärast kannatama. Mõningad riskid jäävad ju alati, kuid tegemist on ka ikkagi paraja väljakutsega. Siiski arvab Reinart, et Tõravere kollektiivi juhtimine pole kuigi raske: „Kõik töötab juba niigi võrratult sujuvalt nagu kell, peaasi, et toimivat süsteemi kuidagi ära ei riku.“ Ühe külje suhtes jääb Reinart siiski mõtesse: „Nüüdsest pean ma küll hakkama sagedamini astronoomiaalaseid artikleid lugema.“ Nimelt on Reinart ilmselt esimene Tõravere observatooriumi direktor, kellel ei ole astronoomiharidust.

Tal on doktorikraad hoopis mereoptika erialal, millele eelnes ka lühike füüsika õpetaja karjäär. Nimelt läks Reinart pärast 1984. aastal füüsika bakalauruse omandamist Ülenurme Keskkooli füüsikat õpetama, mis tollal kõigile selle eriala lõpetanutele kohustuslik. (Reinart mainib seejuures vilksamisi, et ta oleks tegelikult peaaegu bioloogiat õppima läinud. Väikese kaalukivi füüsika kasuks andis muideks ka Hannes Tammet.) Kuigi alguses oli noorel õpetajal õpilastega veidi raske, taltusid need lõpuks. „Palk oli hea ja Tartust oli ka parajalt kaugel,“ naerab Reinart. Kooliõpetaja karjäärist jäi talle siiski väheseks – teadus kutsus. Nelja aasta pärast asus ta Võrtsjärve Limnoloogia jaamas insenerina tööle. Selleks ajaks oli noor õpetaja koolis juba nii populaarseks saanud, et direktor üritas teda meeleheitlikult veenda ikkagi õpetama jääma. Reinarti käe alt läbi käinud klassidest läksid mitmed õpilased füüsikat õppima. „Tore on küll, kui koridori peal vastu tulles tervitatakse ja siis tuleb meelde, kes see õigupoolest oli,“ on Reinart rõõmus.

Magistri kraadi sai Reinart 1995. aastal ning õppis seejärel neli aastat doktorantuuris, töötades veel osakoormusega Eesti Mereinstituudis. Doktoritöö tegemine oleks võinud mööduda Tartu ja Tallinna vahel sõeludes, kuna tema juhendaja Helgi Arst , töötas Mereinstituudis. „Kaugjuhtimise“ teel töö kirjutamisest päästis Reinarti tema vahetevahel lausa jonnakas iseseisvus. Enamikel Mereinstituudi Eesti ning Soome järvedele tehtud ekspeditsioonidel oli ta alati kaasas. Ei möödunud palju aega, kui õpilane juba oma juhendaja seljataga koos ühe soomlasega ise artikli avaldas. Toonane side juhendajaga on senini püsima jäänud ning ainult tugevamaks muutunud. „Anu on üks miljondik minu tütart,“ naeratab Arst.

Lisaks Helgi Arstile on Reinart ka Hanno Ohvrili, tema teise juhendaja, hinnangul võrratult hea suhtleja, mis talle tema hilisemas karjääris ainult kasuks on tulnud. Aastatega on ta ka võrratu loomuse abil nii välismaal kui ka Eestis palju tuttavaid saanud. Põnevaimaks projektiks, mille kallal ta töötanud on, peab Reinart Marie Curie stipendiumi alusel veedetud alates 2002. aastast kahte Rootsis veedetud aastat. „See oli ikkagi esimene selline välismaa kogemus,“ meenutab Reinart. Osaliselt viis just Marie Curie grant ta 2005. aastal Tartu Observatooriumi.

Erilist tulevaste füüsikute põuda Tartu Observatooriumi seinte vahel märgata ei ole. „Märkimisväärsel osal töötajatest on oma magistri -või doktoritöö tegija,“ kinnitab Reinart. (Justkui tema sõnade kinnituseks koputatakse paari minuti pärast kabineti uksele. Üks magistrant tuli oma juhendaja kohta küsima.) Pole ka ime – õhkkond on observatooriumis tõepoolest sundimatu ja rahulik. Oma roll on selles kindlasti mängida ka kaugusel Tartu linnast. Lisaks on observatoorium lennujaamale tegelikult lähemal kui Tartu, nagu Reinart rõhutada armastab.

Tartu Observatooriumi tuleva aasta suurimaks projektiks on jätkuvalt EstSpace programm, mida toetatakse Euroopa FP7 raamprojekti rahadest. Tartu Observatooriumi ning Tartu Ülikooli vahelise projekti eesmärgiks on tihedama Eesti-sisese ja ka välismaise koostöö arendamine. Nii soodustatakse näiteks Tartu ning Ventspilsi vahelise kosmosetehnoloogia-alase koostöö arendamist. Samuti loodab Reinart, et Eesti saab lähiaastatel ESA täieõiguslikuks liikmeks. Eelmise aasta novembris kirjutati alla ESA ja Eesti koostöölepingule. Tartu Observatoorium osaleb ka Euroopa Lõunaobservatooriumi projektis.

Ühe erilise jõukatsumisena noorte jaoks näeb Reinart EstCube-1 missiooni – 10x10x10 cm mõõtmetega tudengisatelliiti. Kuigi esmapilgul võib see tunduda pisut väike, on see siiski suurepärane näide, et ka koduste vahenditega on võimalik midagi ära teha. Lisaks katsetakse satelliidiga esmakordselt avakosmoses elektrilise päikesepurje teostamist võimaldavat tehnoloogiat, mille kontseptsiooni pakkus välja soomlane Pekka Janhunen.

Mitte vähem tähtsam ei ole Reinarti jaoks Eesti-sisene koostöö. Observatoorium plaanib jätkuvalt tihendada sidemeid nii suurimate koostööpartnerite Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Maaülikooli kui ka väiksemate uurimisasutuste vahel. Ka siin näeb Reinart märke olukorra positiivsemaks muutumisest: „Lõpuks on hakatud arusaama, et ega üksinda enam midagi väga suurt võimalik ära teha ei ole.“

Lahkudes pidin piinlikult tunnistama, et ma ei olnud varem Tartu Observatooriumis käinud. Seega mind enne observatooriumist minema ei lastud, kui tulevane direktor koos ohtrate selgitustega mulle ringkäigu tegi. Tuleval aastal tuleb aga kindlasti tagasi tulla – värsenduskuuri saanud maja tuleb projekti kohaselt tõeliselt võluv.

„Nagu buldog hammastega kinni“
Helgi Arst

Ma olen teinud oma juhendamisel ühe suure vea. Sattusin lihtsalt ühe artikli peale, kus poolakad olid Läänemere jaoks vetikate primaarvetikate produktsiooni jaoks mudeli koostanud. Ütlesin siis Anule, et vaata, kas see järvede jaoks ka kõlbab.
Esimese asjana nägi Anu kõvasti vaeva ning vaatas, et see kohe üldse ei kõlba. Siis avastas omal algatusel poolakatega kontakti võttes, et nende avaldatud artiklis olnud valemites olid vead sees. Poolakad saatsid talle seejärel uued valemid. Senikaua kuni see tants kestis palusin mina kogu aeg, et jumala eest Anu, jäta järele! Ära palun enam seda tee, see on lootusetu asi! Aga ta punnis ikka tükk aega edasi, kuni selgus, et ka need uued valemid olid uute vigadega.
See mudel oli nimelt selline, mis ei olnudki praktikas rakendatav. Seal ma sain ühe tõestuse Anu visadusest. Nui neljaks, aga ta ei saa lihtsalt midagi pooleli jätta, kui ta selle pähe on võtnud!

„Anu Reinart valiks endale sõbraks Päikese“
Hanno Ohvril

Anut tõmbas mereoptika, kuid üheksakümnendate alguses ei suutnud riik enam finantseerida moodsa uurimislaeva mereekspeditsioone. Eesti mereoptika juht Helgi Arst leidis pääsemise rannavete ja järvede uurimises. Ajal, mil faksiaparaat ja mobiiltelefon olid luksusasjadeks ning e-post alles tekkimas, tuli sobiva ilma korral kiiresti läbi rääkida entusiastide grupiga Tallinnast, Võrtsjärve limnoloogiajaamast ja ülikoolist, kihutada keskpäevaks kokkulepitud järve äärde ning pumbata täis suur lekkiv kummipaat. Pisikene Siim jäi isa Aivo juurde, paariaastane Liina tuli Anuga kaasa, tema püsikoht oli paadi esiosas, otsekui väike vöörikuju vanadest mereaegadest. Loomulikult oli Liinal kogu päeva kirev kummirõngas ümber, aga ta oli selle jaoks veel nii tillluke, et pidi rõngast vähemalt ühe käega üleval hoidma. Kord kui Anu kaldal veeproovipudelitega õiendas, ja Liina rõngahoidmise hetkeks unustas, vajus see tal jalgadele ning vastavalt füüsikaseadustele pidi laps tükk aega kaldaäärses vees, pea alaspidi, jalad üleval, kannatama. Kui ta ringi pöörati ja sai uuesti õhku ahmida, oli ta juhtunust nii ehmunud, et osanud nutmagi hakata. Paari suvega kogunes materjal Anu magistritööks: ”Päikesekiirgus järvevee omaduste iseloomustajana”. Töö sai ulatuslik, võis karta füüsikute pirtsakaid etteheiteid väitekirja liigse mahukuse pärast. Anu printis puhta versiooni kahele lehepoolele. Selline väljatrükk on isegi praegu üksjagu tülikas, kuid väitekiri sai tavalise paksusega. Kui ma praegu Anu teadusetegemise algust meenutan ja tema magistritööd lehitsen, peatun alati esilehe imeilusa luulerea juures: ”Mina valin endale sõbraks päikese, temale võid alati olla kindel.” Kui Enn Vetemaa poleks ette jõudnud, oleks Anu selle ise välja mõelnud.