Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi direktorikandidaatide debatt: vastab Mart Noorma

Käesoleva oktoobri lõpus valitakse Tartu Ülikooli Füüsika Instituudile uus direktor. Praeguse direktori kohusetäitja Toomas Planki positsioonile kandideerivad korrastamata süteemide füüsika professor Jaak Kikas, Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna (LOTE) õppeprodekaan Mart Noorma ning anorgaanilise keemia professor Väino Sammelselg. EFS (Eesti Füüsika Selts) Füüsikaüliõpilaste Selts ja Fyysika.ee portaal panid pead kokku ja esitasid direktorikandidaatidele debati vormis küsimused. Nendele vastab e-kirja vahendusel LOTE õppeprodekaan Mart Noorma

Möödunud suvi oli jahe, sügis sätib praegu talve. Kas järgmisel aastal tuleb kevad teisiti?

Kui meie headel tudengitel on mahti mõelda sügise ja talve vaheldumise peale, siis tundub, et õppetöö koormus on instituudis madalavõitu või siis ei piisa stipist soojade riiete muretsemiseks. Mis puutub õppetöö koormusse, siis meie sõbraliku naaberteaduskonna informaatikute programmijuht Margus Niitsoo jagas just minuga esialgseid andmeid oma esimese kursuse tudengite tööaja kasutamise kohta ning selgus, et õppimisele (loengud+kodutööd) kulutatakse keskmiselt ainult 30 tundi nädalas. Õppejõud, andke ometi rohkem kodutöid, tudengid lähevad laisaks kätte! Peaks füüsika instituudis ka sarnase uuringu korraldama ja mida suurem see number tuleks, seda uhkem ma meie tudengite üle oleksin. Kuna ülikool ei ole ainult lapsepõlve pikendus vaid ka ettevalmistus iseseisvaks eluks, siis veame õppejõududena oma tudengeid lihtsalt alt, kui ei paneks neid pingutama vähemalt 40+ tunni jagu nädalas. Et tudengid ennast selle jutu peale diskrimineeritult ei tunneks, siis lisan veel teise, alles avaldamata uuringu tulemuse – füüsika instituudiga hästi võrreldava keemia instituudi õppejõudude keskmine tööaeg on ligikaudu 48 tundi nädalas.

Madala stipendiumi kompenseerimiseks aga on meie tudengitel ju juba teist aastat võimalus teenida lisatasu õppetööassistentidena. Oleme seda programmi edukalt piloteerinud (näiteks FMP, keemia alustes jt kursustel). Nüüd peaks füüsika instituut looma püsiva assistentide süsteemi, mis võimaldaks kõigil edukatel tudengitel oma võimeid nooremate aitamise kaudu edasi arendada ning samaaegselt äraelamiseks piisavalt raha teenida. Edukas õppimine magistrantuuris võiks põhimõtteliselt anda ka piisavalt sissetulekut äraelamiseks. Nii on see korraldatud mitmetes ülikoolides üle maailma, miks mitte ka meil.

Kokkuvõttes, järgmisel aastal tuleb kevad helgelt, päikeseliselt, lootusrikkalt ja tulvil armastust, nagu alati.

1946. aastal loodi Eesti NSV Teaduste Akadeemia Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut. Tuleval aastal saab nüüdseks nime muutnud asutus 67 aastaseks.  Vaadates lähiminevikku, mida tuleks Teie arvates Füüsika Instituudi juures muuta?

Kõigepealt muudaksin ma vanust. Lugedes Tartu Ülikooli loodu- ja tehnoloogiateaduskonna füüsika instituuti 46 aasta vanuseks, on umbes sama mõistlik, nagu pidada Tartu Ülikooli 210 aastaseks (vene tsaari poolt asutamise järgi 1802. aastal) või 93 aastaseks (emakeelse ülikooli avamise järgi 1919. aastal) – kuigi kõik teised numbrid on ka muidugi õiged, siis 380 aastat kõlab lihtsalt palju paremini. On ju ometi füüsikud Tartu Ülikoolile suurt kuulsust toonud vähemalt Struve päevist alates.

Kui numbritega mängimise asemel sisukamaks minna, siis on füüsika instituut oma arengus edukas ja õigel teel. See tee lihtsalt on selline pikk ja käänuline, nii et palju rohkem on veel minna. Meil on parajalt suured väljakutsed nii administratiivses, teaduslikus kui ka õpetamisealases tegevuses. Kogu problemaatika lahkamist saab lähinädalatel kuulda nii direktorikandidaatide debatil kui ka lugeda novembri UT ajakirjast, nii et siin piirduksin ainult mõne märksõnaga.

Administratiivselt on vaja siduda töötajate motivatsioon instituudi tulemustega. Üks mu hea sõber kaadrikaitseväelane on mulle mitu korda korranud sõjaväelise juhtimise üht olulist tõde: kui näed lahingus vajadust kangelaste järele, oled lahingu planeerimises läbi kukkunud. Inimeste missioonitunne ja pühendumus teevad heast keskmikust tipptasemel instituudi. Kuid missioonitunne ja pühendumus ei püsi kaua, kui inimesed ei tunne, nagu nende organisatsioon neist hooliks. See oleks siis esimene ja kõige suurem väljakutse uuele juhtkonnale – kuidas olla süsteemselt hoolivad nii teadlaste kui õppejõudude, nii nohikutest geeniuste, kui ka ettevõtlike praktikute suhtes. See hoolivus ei tohi jääda ainult loosungiks.

Teadustöös tuleb jälgida, et me ei uuriks asju lihtsalt sellepärast, et neid on juba mitukümmend aastat uuritud. Töörühmadel on oma elutsükkel, mis tavaliselt algab ühest noorest aktiivsest doktorist ning lõpeb varem või hiljem uurimisteema ammendumise või entusiasmi lõppemisega. Lõppemised ja ammendumised toimuvad iseenesest, kuid instituut saab toetada neid uusi noori maailmaparandajaid, kelles on potentsiaali teha teadusmaailmas suuri tegusid. Neid tuleb otsida, arendada ning hoida, mitte suruda liigselt olemasolevatesse raamidesse ja lasta siis pettunult laia maalima ära lennata. Rõhk on sõnal „pettunult“; laias maailmas käimine ja uute heade ideedega tagasitulemine on muidu väga tervitatav.

Õppetöös on väljakutseks rahvusvaheliselt kõrgetasemelise hariduse andmine. Meie õppekavades ja õppeainetes on veel tohutult arenemisruumi, mis tuleb kenasti välja ka iga semestri lõpus üliõpilaste tagasisidesid analüüsides. Lisaks emakeelse hariduse kvaliteedile peame kindlasti palju enam arendama ka rahvusvahelist mõõdet. Praegu on füüsika instituut rahvusvahelistes magistriõppekavades vaid väiksemaks partneriks, kuid selline olukord pole instituudi jaoks pikemas perspektiivis soodne. LOTEs eelmisel aastal läbiviidud uuringu ja arutelude põhjal leian, et vähemalt ühe mooduli jagu füüsika magistriõppekava valikaineid (ja vähemalt üks-kaks kohustuslikku kursust) peaksid olema inglise keeles. Samuti võiks kaaluda arvutitehnika või materjaliteaduse õppekava baasil rahvusvahelise õppekava loomist. Kas kellelgi on veel vastamata küsimus, miks meil neid välismaalasi siia nii hirmsasti vaja on? Ikka meie oma tudengite jaoks – rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist haridust pole tänapäeval võimalik omandada ilma rahvusvahelise õppimis- või töökogemuseta. Selleks on kaks võimalust: kas välismaal õppides või häid välistudengeid siia tuues meie õppekavadele rahvusvahelist mõõdet andes.

Füüsikatudengid leiavad, et varasemalt ei ole Instituudi laborid tudengitega suhtlemise osas erilist huvi üles näidanud. Selts loodab, et laborid muutuvad senisest ekstravertsemaks. On sel lootusel tulevikku?

Vägisi, ilma sisemise motivatsioonita, kedagi avada pole võimalik. Enamus laboreid, kes praegu ei panusta tudengite kaasamisse, kuuluvad selgelt eelpoolmainitud hääbuvate töörühmade kategooriasse. Nad võib-olla ise ei saa veel sellest aru, sest protsess võtab ühe inimpõlve jagu aega – piltlikult võrreldav Asimovi Galaktika Impeeriumi väljasuremisega – või siis lihtsalt ei hooli järelkasvu kasvatamisest, sest ega kõik inimesed ju lapsi ka ei taha. Kuid konkurents noorte andekate inimeste leidmiseks on lihtsalt nii tugev, et ainult pidevalt õppetöösse ja populariseerimisse panustades saab omale lõpuks andekaid motiveeritud doktorante. Õnneks on füüsika instituut juba ammu mõistnud populariseerimise tähtsust, ning süstemaatilisse töösse koolinoorte ja üliõpilastega panustavad meie hulgast paljud. Erilist rõõmu ja usku instituudi helgesse tulevikku toovad üliõpilaste pühendumus Teadusbussi tegemistesse ning kodanikualgatuslik mentorlus noorematele üliõpilastele Füüsikaüliõpilaste Seltsi liikmete poolt. Meie tuutorid on ka tublid. Nii et jah, suletud laborid surevad välja ja avatud laboreid tuleb juurde.

Kas teie arvates on teadusrühmade- ja asutuste vaheline koostöö praegu piisav, või näete selles kõrvaldamisküpseid takistusi?

Füüsika instituut on väga rahvusvaheline ning koostöö teiste Eesti füüsikaliste teadusasutustega (Tartu Observatoorium, KBFI, TTÜ) on tihe ja sõbralik. Ma ei näe praegu selles olulisi puudujääke. Või siiski, Euroopa raamprogrammi koostööprojekte võiks mitu korda rohkem olla, sest siseriikliku teadusrahastuse osas olulist kasvu lähiajal ette näha ei ole. Ettevõtetega koostööd pole ka kunagi piisavalt. Eriti kui võtta arvesse järgmise tõukefondide perioodi 2015-2020 tõenäolist suunda veelgi enam rahastada koostööd teadusasutuste ja ettevõtete vahel. Ettevõtluse toetamine on strateegiline küsimus ja pikemas perspektiivis on füüsika instituudi õppetöö kvaliteedil siin olulisem roll kui teadusel.

Veel üheks kriitiliseks valdkonnaks on õpetajaharidus. Viimastel aastatel on tavaline, et gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja magistriõppekavale astub üks-kaks füüsikaõpetajaks pürgijat. Seda on katastroofiliselt vähe, kui soovime Eesti füüsikale jätkusuutlikku arengut tagada. Õpetajakoolituse ebapopulaarsuse põhjused on osaliselt meie instituudis, osalt teaduskonna tasemel ning osalt sõltuvad sotsiaal-haridusteaduskonnast; poliitiliste-ühiskondlike tegurite süüdistamine pole minu arvates konstruktiivne. Kuid praegu paistab, et uue rektori suunamisel ning uue SH professori Margus Pedaste eestvedamisel liigub õpetajakoolitus üle pika aja konstruktiivse koostöö teel. Võttes toimuvat arvesse, tundub mulle kõige perspektiivikam meetod uute õpetajate koolitamiseks see, kui kõigile füüsika magistrantidele avaneks võimalus lisaerialana õpetajakutse omandada kas valikmoodulite või lisaaasta läbimisel. Õpetajakoolitus on ju suures osas suhtlemisoskuste treening – see tuleb kõigile kasuks ka siis, kui kooli õpetajaks ei minda.

Koostöös Tartu Ülikooli tugistruktuuridega on ka kasutamata võimalusi. Teatud mõttes elab füüsika instituut endiselt naturaalmajanduse tingimustes, kus kõik tuleb endal ära korraldada. Kuna me niikuinii finantseerime tugistruktuure –kommunikatsiooniosakonda, haldusosakonda jt – siis peaksime sellest investeeringust ka maksimaalset kasu võtma. Sealjuures olen tugistruktuuride poolt näinud väga avatud valmisolekut instituutidele kasulikud olla; pigem ei oska meie neid piisavalt enda kasuks rakendada.

Füüsikaüliõpilaste Seltsi kogemused näitavad, et uute õppejõudude leidmine on keeruline ülesanne. Millised on direktorikandidaadi sihid füüsika programmijuhtide toetamiseks õppekavade arendamisel ja noorte aktiivsete õppejõudude otsimisel või valimisel?

Olen õppeprodekaani kohustusi täitnud alates 2009. aastast. Õppeprodekaan teaduspoolest koordineerib programmijuhtide tegevust, seega enamus mu tegevusest dekanaadis on olnud pühendatud programmijuhtide toetamisele õppekavade arendamisel. LOTE õppekomisjoni (prodekaan ja programmijuhid) põhiliseks saavutuseks pean seda, et üliõpilaste nii kvantitatiivsetel kui kvalitatiivsetel meetoditel põhinevat tagasisidet on hakatud kogu teaduskonnas oluliselt rohkem väärtustama. Usun, et see on juba praeguseks programmijuhtide elu kui mitte kergemaks, siis koostöisemaks muutnud. Füüsika õppekaval viisime koos „Kvaliteedijuhtimine II“ kursuse tudengitega läbi vilistlasuuringu, mille tulemused on andnud olulist sisendit füüsika õppekavade käimasolevasse reformi. Neile, kes sellega tutvunud ei ole, refereerin: meie vilistlased on oma erialase haridusega väga rahul kuid ülekantavaid oskusi – juhtimisoskus, ettevõtlikkus, ajaplaneerimine, meeskonnatöö jms – oleks nende arvates oluliselt rohkem võinud arendada. Võib-olla paljud instituudis ei tea ka seda, et meie füüsika ja arvutitehnika õppekavade programmijuhid on oma aktiivse tegevusega kogunud palju tuntust ja tunnustust üle Eesti ja ka kaugemal kõrgkoolididaktikute võrgustikes.

Noori õppejõude pole kusagilt „otsida“, neid peab ise kasvatama. Just selle eesmärgiga sai loodud assistentide programm LOTEs ja korraldatakse õppejõukoolitusi. Füüsikaüliõpilaste Seltsist loodaksin ka arvukalt uue põlvkonna edumeelseid õppejõude. Üldiselt peaksin siin kordama enamust sellest, mida kirjeldasin eelpool hoolivusena oma töötajate suhtes. Konkreetselt peab instituudis igal noorel aktiivsel inimesel olema soodne keskkond enese teostamiseks nii õppe- kui teadustöös. Kui õppetöö on teadustööga võrdväärselt tasustatud, siis kaob ära põhiline takistus, mis noori õpetamisest eemale hoiab. Olles põhjalikult tutvunud füüsika instituudi eelarvega leian, et praegu levinud arvamus, mille kohaselt teadustöö õppetööd olulisel määral doteerib, ei ole põhjendatud. Tõepoolest, kui teadlase palganumbril ülempiir praktiliselt puudub, sest see on määratud ainult isiku võimekusega rahastuse hankimisel, siis õpperahad on riigi poolt piiratud. Kuid täiesti soliidse palga saab maksta ka õppejõududele, kui õppetöö korraldus ja õpperahade kasutamine on optimeeritud. Ja ka kasvatusteadustes on võimalik korralikke uuringuid teha. Mina näeksin küll heameelega, et meie instituudi õppejõud avaldaksid artikleid oma uudsetest õpetamismeetoditest.

Meie teaduskorralduse tõttu on töörühmad surutud tihedasse rahalisse konkurentsi. Ressursid on piiratud ning neid jagub vaid tippudele. Kuidas vältida seejuures teaduse väljasuremist ning soodustada akadeemilise vabaduse mahtumist piiratud ressurssidega teadusrahastussüsteemi?

Paistab, et olen sellele küsimusele enamuses juba eelmistes punktides vastanud. Mulle tundub, et meie instituudi sees ei ole töörühmade vahel eriti karmi konkurentsi rahastuse pärast, pigem aktiivne koostöö. Riiklikul tasemel jätkub ressursse alati ainult valitud parimatele, nii Eestis kui ka ükskõik millises teises maailma riigis (meil siis täpsemalt 1% riigieelarvest). Töörühmad, kes ei investeeri tulevikku, peavadki välja surema, et teha ruumi uuele, aktiivsemale põlvkonnale. Kui aga mõni teadusvaldkond ei panusta oma järelkasvu kasvatamisele, siis võib ka kogu valdkonna areng mõnes riigis peatuda – teised on heal meelel valmis nende osa rahastusest endale võtma. Elu on karm ja meie peame suutma selles edukad olema.

Ja milline on seos akadeemilise vabadusega? Olen varemgi kirjutanud, et teadlased on nagu rahva poolt palgatud eriüksus, mille kohuseks on aidata inimkonna ees seisvaid probleeme lahendada. Mõnikord on probleemid ja nende lahendused üsna selged, kuid teinekord, nagu süvateaduse puhul, peavad teadlased võib-olla aastasadu probleemi uurima enne, kui nähtusele selgitus leitakse. Niisuguses, tavainimesele võib-olla arusaamatus, olukorras sõltub rahastus ennekõike sellest, kui hästi teadlased oskavad rahvale ja rahastajatele põhjendada oma tegevuse olulisust. Neil, kellel see selgitamine hästi õnnestub, on ka eduka rahastusega kaasnev „akadeemiline vabadus“ oma teed käia. Ja vastupidi.

Akadeemilise vabaduse kui õigusega oma tõde kuulutada, on minu hinnangul meil Eestis kõik korras. Mõnus on elada demokraatlikus riigis, kus sõnavabadust ei piirata.

Foucault’ pendli trajektoor uues füüsikahoones jääb ilmselt samaks. Küll aga muutub osade üliõpilaste jaoks kodust kooli liikumise teekond. Miks mitte ehitada Maarjamõisa väljale loodusteadlaste ühiselamu? Tekiks tõeline ülikoolilinnak, milles oleks hea õppida ning teadust teha. Antiik-Kreeka kõrgema õppeasutuse gymnasion stiilis jalutuspark võimaldaks tulevastel teadlastel värskes õhus akadeemilises vaimus tarkust jagada. Mida arvate ning loodate Teie Tartu Maarjamõisa väljale loodava teaduskompleksi tulevikust?

Lubada FI direktoriks kandideerimisel uut ühiselamut oleks sama nagu lubada linnapeaks kandideerimisel elanikele pensionitõusu – puhas populism, sest jääb väljapoole direktori vastutusala. Kuid pidasin nõu Heiki Pageliga, TÜ kinnisvaraosakonna hangete ja planeerimise talituse juhatajaga, et selgitada välja ülikooli ja üliõpilasküla plaanid. Heiki rääkis, et ühiselamute juurdeehitamist ei plaanita, sest praeguses olukorras olevat nõudlus ja pakkumine enam-vähem tasakaalus (va septembri alguses). Tulevase Füüsikumi kõrval tegelikult ju asub juba Nooruse 7 ühikas. See on vaid osaliselt renoveeritud, kuid teisest küljest on sellevõrra ka odavam üür. Ilmselt seetõttu, kuid ka tänu lähedusele kliinikumiga, pidavat Nooruse 7 olema üsna täis. Kuid üliõpilasküla ei tegevat kohtade jagamisel mingit vahet õppekavadel, seega kui Füüsikumi tudengid on nobedamad registreerujad, siis muutubki Nooruse 7 arstide ühikast Füüsikumi ühikaks. Tehtud! Või siis tehke ära.

Kui aga pikemas perspektiivis arutleda, siis võiks ju ülikool müüa maha mõne oma kesklinnapiirkonna ühika ning saadud raha eest odavamasse Veeriku linnaossa uue ühiselamu ehitada. Aga ma kahtlen sügavalt, et oleks palju tudengid, kes kesklinnast ära tahaksid kolida. Läheneme teaduslikult – tuleks teha uuring ja kui selle tulemused kinnitavad üliõpilaste soovi kesklinnast lahkuda, siis võib kantslerile teha ettepaneku ideed edasi uurida.

Rääkides gymnasion stiilis jalutuspargist, siis võib olla, et kui Kreeka kliima lubaski õilsatel sportlastel jumalate auks paljalt võistelda, oleks meil Eestis siiski tudengitel mõistlikum riided selga jätta. Tõsiselt rääkides on muidugi campuse esteetiline planeering oluline, nagu ka parkimiskohtade arv ning jalgrattaparkla suurus ja turvalisus. Füüsikumi avamisel poriloikudes mütates, pean piinlikkusega tunnistama, mõtlesin küll pigem sellele, kui tore oleks kinnine koridor Füüsikumi ja Chemicumi vahel. Värskes õhus õppimiseks ilmselt Pirogovist paremat kohta pole (see oli nali) ja Toomemäe akadeemilise kõrgkultuuri iidsele aurale pole Maarjamõisal lähima paarisaja aasta jooksul lootust vastu saada (selles olen küll kindel). Tartu Observatooriumit Tõraveres ümbritsevatele maalilistele maastikele ka mitte. Mida head siis meie campuses üliõpilaste jaoks on? Maailmatasemel laborid, abivalmid teadlased ja õppejõud, head kaaslased ning mugavad ruumid diskussioonideks ning õppimiseks 24/7. Andke andeks, rohkem lubada ei saa, sest vaadake ise planeeringut – peale kõnniteeäärse mururiba ja pargipinkide sinna õppehoonete ja autoparklate vahele lihtsalt ei mahu! Kuid peripateetikute kombel jalutades õppimisse usun küll – rakendan seda õppemeetodit ka oma õppetöö läbiviimises. Vabaõhudispuudiks soovitaksin ikka Pirogovi või, teatud asjaoludel, ka Musumäge.

Sellel küsimuse all annaksin ka ühe populistlikuma lubaduse: kui mind peaks valitama direktoriks, siis kevadeks lasen Tähe 4 ette jalgrataste kohale panna valvekaamera. Mis sellest, et ainult selleks viimaseks pooleteiseks aastaks. Kas teate mõnda füüsika, arvutitehnika või materjaliteaduse üliõpilast, kelle jalgratast ei oleks sealt vähemalt korra ära varastatud? Ei tea, kuhu vargad kõik need rattad panevad? Müüvad järgmiste aastakäikude tudengitele edasi?

Kuidas end enne direktori valimisi vormis hoiate?

Tõeliselt tore küsimus, mis võimaldab väga loovat mõttelendu – umbes nagu esimene versioon tudengi bakatöö pealkirjast, mis tõotab lahendust kõigile valdkonna probleemidele. Hakkame siis „vorme“ kategoriseerima.

a)      Trendikas vormis. Ikka osteldes. Mingis vanuses hakkasin aru saama, et korralik riietus pole ainult naiste hobi; meestel oleks selles osas naistelt palju õppida. Ja tugeva tõuke andis ka meie oma lugupeetud akadeemik Peeter Saari, kes aastaid tagasi füüsika listis keskmise füüsiku riietust, kampsunit ja sandalette, siunas. Rõhun ennekõike erinevate triiksärkide valikule, sest üks riietusese, millele peaaegu kogu aeg truuks jään, on must sametpintsak. See minu arvates akadeemiline ja universaalne – sobib nii viigipükste kui teksadega! Kannan oma tütre Karolina poolt gaidilaagris punutud sõbrapaela, mida vaadates tuleb hellushoog peale, ja ülikooli kuldsõrmust, mille kinkis mulle üks väga eriline inimene. Püksirihm on Hugo Boss ja ostetud Euroopa noorte teadustööde konkursi finaali ajal Lissabonist ja…. võiks veel pikalt selle kategooria all heietada, sest on ju tore, kui igal asjal on oma lugu. Ahjaa, enne valimisi saan umbes korra nädalas põhjaliku jumestuse. Seda küll mitte vabatahtlikult, vaid Rakett 69 järgmise hooaja saadete salvestamise käigus.

Aga minu eeskujuks olevast akadeemikus veel niipalju, et lisaks elegantsele riietumisele on tal ka väga uhke auto. Seda ma siiski ei kavatse järgi teha, sest nii suure hunniku raha riigist väljasaatmine saksa või inglise autotöösturitele käib minu majanduslike põhimõtete vastu. Otsustasin kunagi, et kalli auto ostan alles siis, kui mu tulevase tehnoloogiaettevõtte dividendid seda võimaldavad. Seniks sõidan Daciaga.

b)      Teaduslikus vormis. Teadusartiklite lugemisele jääv aeg kahaneb kahjuks pöördvõrdeliselt administratiivsete kohustuste lisandumisega. Kosmose- ja militaartehnoloogia töörühmas töötab koos minuga kaheksa edukat doktoranti ning mitukümmend tudengit. Ennekõike koos doktorantidega nende artiklite läbitöötamine aitab kaasa konstruktiivse kriitikameele teritamisele. Praegu on meil ESTCube-1 arendamisel eriti viljakas aeg, kus lõikame viimase nelja aasta jooksul tehtud arendustöö vilju – korraga on töös üle kümne artikli. Teaduskonverentsid on tavaliselt väga arendavad, kuid enne valimisi enam ühelegi konverentsile kahjuks ei jõua. Küll aga on kirjutamisel järgmine Euroopa 7. raamprogrammi projekti taotlus; projektide ettevalmistamisega kaasnevad ajurünnakud on vägagi viljakad, aidates uusi probleeme püstitada ning neile võimalikke lahendusi välja pakkuda.

c)      Sotsiaalses vormis. Suhtlen aktiivselt, sest keskmiselt on igal tööpäeval kaks-kolm pikemat koosolekut või loengut. Argumenteerimist harjutan kodus lastega, kuigi see on üsna lootusetu üritus.

d)     Populariseerivas vormis. Igal esmaspäeval korraldan umbes viieteistkümnele koolilapsele kosmoseklubi Estronaudid, kus kosmose sildi all õpitakse tegelikult füüsikat ja elektroonikat. Enne valimist jõuan veel osaleda Teadusmeedia konverentsil ja siis muidugi veel arvukalt Rakett 69 võtteid, mis on tõeliselt põnevad. Kuna kohtunikud üldiselt ka ei tea, mis ülesanded võistlejatele antakse, siis on alati põnev osalevate lastega võidu lahendusi välja mõelda.

e)      Muusikalises vormis. Harjutan õhtuti klaverit. Praegu meeldib mulle eriti Kariibi mere piraatide soundtracki klaveriseade. Kitarri võttis mu vanem poeg Timo mul käest ära ja harjutab nüüd ise keldris.

f)       Kirjanduslikus vormis. Lugesin just Arrowsmithi. Soovitan väga soojalt kõigile, kes tahavad aru saada sellest, millised erinevad isikutüübid teadusmaailmas toimetavad. Enne valimisi loodan veel ühe juhtimise raamatu läbi lugeda, mida mulle üks pika juhtimiskogemusega kolleeg soovitas. Üliõpilaste küsimustele vastuste kirjutamine on ka üks väga loov tegevus.

g)      Füüsilises vormis. Nojah, ilmselt seda pidasite oma küsimusega silmas. Mängin kaks korda nädalas tennist ja teen hommikuti kätekõverdusi. Jooksmist armastan ka, kuid praegu pole kahjuks aega sellega tegeleda.