Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi direktorikandidaatide debatt: vastab Jaak Kikas

Käesoleva oktoobri lõpus valitakse Tartu Ülikooli Füüsika Instituudile uus direktor. Praeguse direktori kohusetäitja Toomas Planki positsioonile kandideerivad korrastamata süteemide füüsika professor Jaak Kikas, Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna (LOTE) õppeprodekaan Mart Noorma ning anorgaanilise keemia professor Väino Sammelselg. EFS (Eesti Füüsika Selts) Füüsikaüliõpilaste Selts ja Fyysika.ee portaal panid pead kokku ja esitasid direktorikandidaatidele debati vormis küsimused. Nendele vastab e-kirja vahendusel korrastamata süteemide füüsika professor Jaak Kikas.

1) Möödunud suvi oli jahe, sügis sätib praegu talve. Kas järgmisel aastal tuleb kevad teisiti?

Hea sõnum on see, et kevad tuleb. Ka järgmisel aastal. Ja veel viiel järgmisel aastal! Niipalju julgeb direktorikandidaat küll lubada. Ilmaennustamine on tänamatu tegevus (põhimõtteliselt!) ja pole selle ilmaga suurt midagi ette võtta ka, võta aga vastu, mida antakse. Kõikide asjadega nii pole ja selle tõttu ei pruugi järgmine kevad päris eelmise sarnane tulla. Kui vaid on tahtmist ja tahtjaid midagi muuta.

2) 1946. aastal loodi Eesti NSV Teaduste Akadeemia Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut. Tuleval aastal saab nüüdseks nime muutnud asutus 67 aastaseks. Vaadates lähiminevikku, mida tuleks Teie arvates Füüsika Instituudi juures muuta?

Minu jaoks ulatub see „lähiminevik“ aastasse 1974, seega olen pea poole selle instituudi ajast ära näinud. Mõnede tänaste asjade juured on lähemas või kaugemas minevikus. FI (Füüsika Instituut – toim.), erinevalt enamusest teistest LOTE instituutidest tegutses pikka aega „puhta“ uurimisasutusena, kelle suhe õppetööga oli nõrgukene. Küll on ta oluline olnud parimate üliõpilaste juhendamisel. Ega FI ja FO (TÜ füüsikaosakonna) kokkusulamine päriselt lõpule polegi jõudnud. Ühine maja Maarjamõisa väljal (ei maksa ruumilist faktorit – kuigi see pole ainus – alahinnata) võiks selle protsessi edukalt lõpule viia. Muutmist vajavate asjade kohta vt. ka p. 4.

3) Füüsikatudengid leiavad, et varasemalt ei ole Instituudi laborid tudengitega suhtlemise osas erilist huvi üles näidanud. Selts loodab, et laborid muutuvad senisest ekstravertsemaks. On sel lootusel tulevikku?

Loodan, et sel lootusel ei ole tulevikku. Selles mõttes, et varsti polegi vaja enam loota, vaid asjad ongi palju paremad. On ju praegugi on mõned laborid oluliselt üliõpilassõbralikumad kui teised. Nii FI laborite kui direktsiooni jaoks on äärmiselt kasulik, et nüüd on olemas kollektiivne üliõpilaspartner Füüsiküliõpilaste Seltsi näol, kellega olulisi probleeme arutada ja ka koos lahendada. xxx

4) Kas teie arvates on teadusrühmade- ja asutuste vaheline koostöö praegu piisav, või näete selles kõrvaldamisküpseid takistusi?

Ajaloolises perspektiivis on koostöö ülikooli teiste instituutidega ja Eesti teiste teadusasutustega (TTÜ eelkõige) läinud muidugi tohutult paremaks. Instituudisiseselt … pole ma selles sama kindel. Pigem näen suht tugevaid dispergeerumise tendentse. Ja küsimus polegi ehk esmalt konkreetses teaduslikus koostöös (seda ikka on), vaid vaimses atmosfääris, mille pinnalt sellised koostööd kujunevad. Instituudis puudub praegu üldine intellektuaalne kõrgepinge („õhk ei särise ideedest“). Võib muidugi loota, et see kõik on olemas laborite-uurimisgruppide siseselt ja küllap mõnel puhul ka on, aga üldist situatsiooni see ei muuda. Küllap on sellise olukorra kujunemist toetanud ka teaduse rahastamise skeemid (suht väikesed rohkearvulised teadusgrandid) ja järjest enam vohav bürokraatia (europrojektide aruanded). Ülikoolil ei ole muud arvestatavat kasutamata ressurssi kui oma töötajaskonna ja üliõpilaste loominguline initsiatiiv. Ja siin saavad teadlaskond ja üliõpilased ise palju ära teha. FÜS ja selle ettevõtmised on õige samm õiges suunas. Aga kunagi (väga ammu) tegutses instituudis ka selline organ nagu Noorte Teadlaste Nõukogu. Kindlasti toetaks ma direktorina kõiki taolisi ettevõtmisi, mis on suunatud instituudisisese (Maarjamõisa campus’e sisese!) teadusliku mõttevahetuse intensiivistamisele, teadlaskonna ja üliõpilaste konsolideerumisele.

5) Füüsikaüliõpilaste Seltsi kogemused näitavad, et uute õppejõudude leidmine on keeruline ülesanne. Millised on direktorikandidaadi sihid füüsika programmijuhtide toetamiseks õppekavade arendamisel ja noorte aktiivsete õppejõudude otsimisel või valimisel?

Neid kogemusi oleks huvitav kuulda-arutada. Programmijuhid on aga hea näide (ehk) heast mõttest, mis aga sellisena ülikoolis ei käivitunud. Algselt pidi ju programmijuhtidel olema märksa rohkem õigusi (ja ka vahendeid nende realiseerimiseks) õppetöö korraldamiseks. Millega ma ei taha öelda, et programmijuhid ka praegu väga olulist rolli ei täida – mingis mõttes on nad ju „dekanaat kohtadel“, kelle poole ülõpilastel võimalik pöörduda (eriti kui LOTE suur dekanaat kusagil kaugel).
Noort aktiivsete õppejõudude otsimine ja leidmine (mis lihtne pole) on muidugi vajalik. Üldine ja tõsine probleem on siin õppejõudude karjäärimudeli puudumine ülikoolis: nt võib professoriks saada õppetööga praktiliselt kokku puutumata, samas kuitahes heal tasemel õppetöö, kui sellega ei kaasne kindlas mahus nõutavat teadusetegemist, eriti kaugele ei vii. Muidugi saab ja tuleb rääkida (ja mitte ainult rääkida) õppetöö materiaalsest väärtustamisest aga karta on et, ainult see probleeme ei lahenda. Sellega peab kaasnema õppetöö vormide ja korralduse radikaalne uuendamine, sh klassikalise loenguvormi asendamine seminaride ja konsultatsioonidega, mis oluliselt stimuleeriks üliõpilaste õpiaktiivsust. Ja kõige selle kõrval (või tegelikult eespool seda) muidugi ka kursuste sisuline tase. Ning siin võiks nimetada ka seda, et oleme suht palju tegelenud miinimumnõuetega erinevate kursuste läbimiseks aga märksa vähem nendega, kes soovivad võtta maksimumi. Kuid just nemad on ju meie füüsika tulevik – teadlastena, õppejõududena. Kuidas teha nii, et taolistel üliõpilastel oleks juba esimesest kursusest alates piisavalt intellektuaalseid väljakutseid? Jällegi väga positiivse ja toetamist vääriva näitena näen siin üliõpilaste omal initsiatiivil algatatud seminari „Huvitavad füüsikaülesanded“.

6) Meie teaduskorralduse tõttu on töörühmad surutud tihedasse rahalisse konkurentsi. Ressursid on piiratud ning neid jagub vaid tippudele. Kuidas vältida seejuures teaduse väljasuremist ning soodustada akadeemilise vabaduse mahtumist piiratud ressurssidega teadusrahastussüsteemi?

See on üks pikem ja tõsisem jututeema. Seetõttu vaid paar mõtet – Eesti teaduskorraldus pole ju lõpeks teadlastele taevast kaela kukkunud Jumala karistus (või õnnistus). Kui meile miskit ei meeldi – seda enam tuleb hoolt kanda, et füüsikute häält kuulda oleks pisut kaugemal kui siselistides. Ja et rohkem füüsikud olulistes otsutuskogudes esindatud oleks. Tippude kohta aga üks allegooria. Korralduse spetsialistid kõndinud metsas ja näinud, et seal käib puude vahel tihe rebimine ja olelusvõitlus ressursside pärast. Otsustati anda võimalus kõige parematele (ega nende väljavalimine nii lihtne olnudki, sest puud olid liigilt väga erinevad) – jäeti alles 10% pikemaid ja ülejäänud raiuti maha. Siis tõusis tugev tuul. Kui keegi ei tea, mis juhtus, küsige Maaülikooli metsameeste käest. Ja ehk saab konsultatsioonide käigus uusi ideesid ka interdistsiplinaarseks koostööks.

7) Foucault’ pendli trajektoor uues füüsikahoones jääb ilmselt samaks. Küll aga muutub osade üliõpilaste jaoks kodust kooli liikumise teekond. Miks mitte ehitada Maarjamõisa väljale loodusteadlaste ühiselamu? Tekiks tõeline ülikoolilinnak, milles oleks hea õppida ning teadust teha. Antiik-Kreeka kõrgema õppeasutuse gymnasion stiilis jalutuspark võimaldaks tulevastel teadlastel värskes õhus akadeemilises vaimus tarkust jagada. Mida arvate ning loodate Teie Tartu Maarjamõisa väljale loodava teaduskompleksi tulevikust?

Arvan kõige paremat – kus on, sinna tuleb juurde (ülemaailmne gravitatsiooniseadus, füüsikud teavad). Füüsikahoone hoogsa kerkimisega (käige vaatamas – uhke on!) on „väljal“ moodustunud kriitiline mass. Kõik sealsed asukad moodustavad ülikoolis kaaluka mõjugrupi, saavutamaks täismahulise campus’e väljaarendamist. Kuna ka ülikooli praegune juhtkond on selle piirkonna aregunguvajadustega ülihästi kursis, võiksid arengueeldused olla kõige paremad. Kui vaid need Kreeka-probleemid väga tugevasti mõjuma ei hakkaks … tänased, mitte selle antiikse. Ühe küsimuse küsiks ehk üliõpilastelt vastu ka – selge see, et üle tee olevast ühikast on mõnus loengule tulla. Aga kuidas jääb ühika koridoris või puhkenurgas mõne humanitaariga peetava dispuudiga elu mõtte või kogu Universumi tähenduse üle? Park jalutamiseks on aga hea mõte ning ehk võiksid selles pargis tulevased teadlased ka koos praegustega jalutada? Ja olekski nagu Platoni Akadeemia, kui Vana-Kreekast snitti võtta? Üks pisike mure on siin ka varjul – FI uuest majast kadus projekti kokkutõmbumise käigus kohvik. Aga ruumilised võimalused informaalseteks (sh spontaanselt kujunevateks ja üliõpilasigi haaravateks) kokkusaamisteks on äärmiselt vajalikud (vt küsimus 4). Soojal ajal sisehoovis?

8 ) Kuidas end enne direktorivalimisi vormis hoiate?

Valimisteni aitavad vormis hoida õige mitmesugused mõttevahetused ja diskussioonid kolleegidega instituudi tuleviku teemadel. Keerulisem on siis, kui tulebki järgmised viis aastat vormis püsida. Siis on abi ehk kunagisest suusatrennist (Kääriku maratongi ju üle kümne korra läbi sõidetud). Tuleks vaid talvel lund! Ahjaa, lapselapsed sunnivad Auras ka käima (vanaisakohused ikkagi!) ja nädalavahetustel saab tihti fotokaameraga looduses liigutud (tulemusi vt http://thingsialmostremember.blogspot.com/). Kui füüsilisest vormist rääkida.
Lõpetuseks aitäh küsijatele võimaluse eest oma arvamusi tutvustada ja ehk on asja edaspidigi rääkida!