Mart Noorma ehk see on väga võimalik!

Bussi krabisevast kõlarist hakkab kostuma 90ndate aastate keskpaiga kantrihitt “Everything is possible*.” Bussijuht lisab gaasi. Umbes 43 minuti pärast kuulen ma sedasama LoTe õppeprodekaani Mart Noorma käest Eesti oma satelliidi kohta. Ja selle kohta, et kaheksanda klassi õpilastele on võimalik pelgalt mõne kätepaari abil seletada ära miljonite kilomeetrite kaugusel oleva tähe olemus. Tuleb lihtsalt veidi sihikindlalt ja loovalt tööd teha.

Ühel hetkel seisab kõigi ees valik, mida nad tulevikus teha tahavad. Noorma jaoks oli asi lihtne – kaalukausil oli ainult kaks võimalust. Kas hakata tegema midagi sellist, millega hästi rikkaks saada või teha sellist karjääri, kus ta saaks inimkonnale hästi kasulik olla. Olukorda tegi veidi raskemaks see, et dokumendid sai tollel ajal ainult ühte kohta sisse anda. Tulevane dotsent hoidis pinget üleval kuni viimase võimaliku päevani, mil ta dokumendid majandusest füüsikasse ümber tõstis. “Reaalteadustega tegeledes võid enda üle pidevalt uhke olla, et teedki midagi reaalselt kasulikku,” räägib Noorma kaalukivist.

Aastaks 2000 oli Noorma oma AS Metrosertis omandatud praktiliste kogemuste tõttu Helsingi Tehnikaülikoolis magistri -ja doktorikraadi saamiseks vägagi oodatud. Seal hakkas magistrant esimest korda tegelema optilise metroloogiaga, oma õige teadusharuga ja lugema suurtes laboratooriumites kirjutatud artikleid. Ülikooli töökeskkonna puhul hindas Noorma antud vabadust: “Kõigil inimestel peab olema võimalikult suur vabadus nende asjadega, mida nad tahavad teha.” Pärast ülikooli lõpetamist siirdus Noorma aastaks USA-sse, kuni tuli aeg, et lapsed korraliku eestikeelse hariduse saaksid.

Füüsika Instituudis võeti ta väga sõbralikult vastu ja Noorma sai oma alaga edasi tegeleda. Lisaks: “Eesti ei ole maailmas pisike nurgake kuskil pärapõrgus, vaid on üks osa tihedalt seotud teadusevõrgustikust!” Viimast demonstreerib väga hästi eelmise aasta novembris allkirjastatud Eesti ja Euroopa Kosmoseagentuuri vahel allkirjastatud koostöölepe. Miljoni euro eest aastas saavad Eesti teadusasutused ja ettevõtted ESA programmides osaleda. Kosmos on asja juures vaid tore väike märksõna, millel on tegelikult tohutult laiem mõju.

“Kosmost on vaja ettevõtete jaoks,” tsiteerib Noorma Ene Ergmad.” Euroopa kaitsetööstuskontserni European Aeronautic, Defence & Space (EADS) Ida-Euroopa asjade asedirektor on hakanud tänu ESA liikmelisuse plaanile Tallinnat viimasel ajal sagedasti väisama. EADS-ile kuuluvad muuhulgas Eurocopter ja Airbus. Kuna ESA esindab pigem liikmesriikide majandushuvi, siis garanteerib see esitavatele projektidele ka kvaliteedi. “ESA puhul ei ole see võimalik, et kirjutame lahedaid ja ilusaid pabereid, kuigi pool sellest jutust võib-olla mull ja selle põhjal saab ikkagi riigi käest selle raha kätte,” on Noorma veendunud.

Kõrgtehnoloogilistele firmadele soodsa pinnasega loodab füüsik, et ka teadus muutub avalikkusele nähtavamaks ja hakatakse tunnetama, et asjast on kasu. “Praegu on kurb näha, et Eesti ajakirjandus on enamjaolt selline, kus figureerivad Nõia-Ints võ Strippar-Marco. Aga kui tuleb mingi õpilane, kes võidab ülemaailmse võistluse või on lausa potentsiaalne Einstein, siis mainitakse seda vaikselt näiteks Tartu Postimehes,” mõtiskleb Noorma. Kuigi külmast sõjast tingitud vastasseisu ta ei hinda, oli siis vähemalt noortel selge, miks reaalteadusi vaja on. “Oli selge, et me peame elu eest võitlema, et meie riigi tehnoloogiline tase oleks piisavalt kõrge, muidu tulevad kurjad venelased ja hävitavad meie riigi ära,” naerab dotsent.

Teaduse populariseerimiseks enam traditsioonilistest vahenditest enam ei piisa. Noortel, kes Horisonti või Tarkade Klubi loevad, on teaduse vajalikkus nagunii selge. Tuleks hoopis SL Õhtulehe ja Kroonika esikaasi vallutada. “Siin on Liis Lass ja Lassi kõrval on suur tudengisatelliidi pilt. Siis äkki noor mõtleb, et satelliidiehitaja on sama cool olla kui meediabeib,” konstrueerib Noorma õhku kujutletava ajalehe. ESTCube-1 on juba SL Õhtulehe esikaanel olnud, tõsi, mitte küll peamise loona. Iseehitatav satelliit on ilus näide sellest, kuidas Eestis on võimalik ükskõik mida teha ja mis peamine – selleks ei pea isegi professor olema. Piisab sellest, kui olla esimese kursuse üliõpilane.

Vastutus sellel, et noored ülikooli jõuaksid, lasub aga paratamatult suuremalt jaolt õpetajatel. Viimastest sõltub see, milline mulje sellest valdkonnast jääb. Õpetajatel on aga väga raske rääkida, et reaalteadlane on lahe olla, kui tal on seda raske eluliste näidetega tõestada. “Vaja on kõrgtehnoloogilisi firmasid kes teevad kõvasid asju nagu Vertex, kes teeb satelliidiantenne ESA-le, Lõuna-Aafrikasse ja Austraaliasse! Laps näeb ja mõtleb, et kasvan suureks ja hakkan ka tegema. See on võimalik!” hüüatab Noorma. Lahendusena näeb õppeprodekaan õpetajate enda entusiasmi. Et inimestel ei tekikski kohe üldse küsimust, kas see on põnev või vajalik. Samuti tulevad abiks nii Eesti Füüsika Seltsi toetatav Teadusbuss kui ka ekskursioonid Füüsika Instituuti.

Probleem, kuidas reaalteadust huvitavaks teha ei ole ainult madalamates kooliastmetes, vaid ka ülikoolis. Ajaks, mil magistriastmes algavad huvitavad kursused nagu kosmose -ja militaartehnoloogia kursus, on tekkinud osadel tudengitel juba motivatsiooni kriis. “Õppekorraldus peab olema selline, et kõige-kõige paremad õppejõud, kes suudavad kõige paremini motiveerida, peaksid kohe esimesel semestril olema ja nõnda edasi,” arvab õppeprodekaan.

Probleem on ka selles, et paljud õppejõud arvavad, et õpetamine on kaasasündinud, kuigi see tegelikult nii ei ole. Õpetamine on paljuski arendatav ja väga tehniline. Lisaks veel suhtumine – on suur vahe selles, kas õppejõud on loengus selleks, et õpetada või selleks, et õppimist toetada. Siiski on Õppimise -ja Õpetamise Arenduskeskuse korraldatavad õppejõududele suunatud koolitused peaaegu täis.

Jah, kõik on võimalik. Või peaaegu kõik. Ma ei kujutaks ette, et isegi professionaalne fotograaf ja kiirkaamera oleks suuteline Mart Noorma vahelduvaid näoilmeid ja kõiki žeste jäädvustama.

*- “Kõik on võimalik.”