1865. aastal kirjutas William Stanley Jevons raamatu pealkirjaga “Küsimus söest” (The Coal Question). Ta arutles, et Inglismaal leiutatud kõrge efektiivsusega ning vähe toorainet kasutav aurumasin tähendab paljudele tarbijatele võimalust osta rohkem sütt. “On eksitav öelda, et efektiivsete masinate kasutamine tähendab kütuse säästmist. Tõde on otse vastupidine,” kirjutas Jevons nüüdseks omanimelisest paradoksist.
Nähtus ei piirdu kunagise tööstusrevolutsiooniga, vaid ulatub laiahaardeliselt kaasaegagi. Näiteks tarbivad pahatihti energiasäästlike majade elanikud rohkem energiat kui nende vähemsoojustatud majades elavad naabrid. Niisugune uuring sooritati USA Florida osariigis[1]. Muu hulgas leiti, et kui 50% majapidamise aastasest elektritarbest moodustavad nn. paratamatud ahelad, olgu külmkapp, valgustus või digiboksi adapter, siis ülejäänud 50% sõltub elaniku tarbimisharjumusest.
Foto 1904. aasta Olümpiamängude kavas olnud meeskondlikust köieveost. Kas kõik meeskonnaliikmed annavad tõmbesse võrdse panuse? Allikas: Wikipedia
Sarnaseid vastukõlasid ning efekte leiab inimühiskonnast teisigi. Prantsuse põllutehnoloogia insener Maximilen Ringelmann (1861-1931) täheldas, et mida suurem on tööliste grupp, seda väiksemaks muutub indiviidide panus ühisesse eesmärki. Mõisaköis las lohiseb – teadsid sunnismaised eestlased. Need nähtused viitavad tõsiasjale, et inimene on täpselt nii laisk, kui ta parasjagu olla saab ning otsib, nagu kõrgema potentsiaaliga objekt looduseski minimaalset energiaväljundit ning maksimaalset rahulolu. Võiks küsida, mis siis on viinud inimühiskondasid edasi – või tagasi?
Küsimusele andis ühe võimaliku vastuse Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi vanemteadur Tiit Kärner 26.09.13 Sirbis ilmunud artiklis, pöörates tähelepanu Eesti ühiskonnale. Kärner leiab, et kultuurilise mitmekesisuse säilitamise ning inimkonna tuleviku nimel on oluline tõrjuda arutust ning soosida inimeste, eeskätt avaliku arvamuse põhiliste kujundajate ehk ajakirjanike harimist loodusteadustes.
Kärner toob näiteks saadavuskaskaadi (Availability cascade) nähtuse meedias. Osutub, et vahest marginaalse tähtsusega meediakajastusest tingitud, näiteks netikommentaaridega avalikkusesse sattunud lugejaskonna murepilvest tekib uus, suuremgi uudis. See kaasab enam meediaallikaid, mis reaktsiooni võimendavad kuni lõppeks jõuab pahameel valguda ka poliitikajuhtideni. Kärneri arvates on iseäranis vilets, et osa meediaväljaandeid niisuguste kajastuste vahendamise või tekitamisega põhiliselt vaeva näevadki, sest nii saadakse klikke ja osaletakse edukamalt üha murettekitavamate uudispealkirjade rallis. Ahelast puudub puhta mõistuse kriitika lüli.
Ülalmainitud energiasäästmise uuringust[1] selgus ühtlasi, et enim säästsid elektrit vastavalt motiveeritud inimesed, kes nõustusid oma isiklikke tarbimisharjumusi muutma. Näib, et põhilisi edasiviivaid jõude saab olla vaid inimene ise, otse tammsaarelik inimene, kes teeb tööd, näeb vaeva ja siis armastab.
Loe Tiit Kärneri Sirbis ilmunud artiklit “Võim ja vastutus” siit.
1 – Parker, Danny et. al. (2010). Pilot Evaluation of Energy Savings and Persistence from Residential Energy Demand Feedback Devices in a Hot Climate. Külastatud 14.01.14., link
Leave a Reply