Ehk on rohtu, mis avitab?
Kalev Tarkpea, Henn Voolaid (Tartu Ülikool), Õpetajate Leht, 02.05.2008
Arvatavasti ei üllata ÕL püsilugejat kuigivõrd see, et füüsikat peetakse koolis raskeks aineks ja et Eestimaal napib nii häid füüsikaõpetajaid kui ka füüsikaõpetajaks õppijaid. Aga mida teha, et olukorda parandada? Käesoleva kirjatüki autorid pakuvad kaasamõtlemiseks oma arusaama probleemi lahendusteedest. Ehk jõuab asja olemus viimaks ka otsustajateni?
Juba möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate keskel andis selgesti tunda noorte füüsikaõpetajate nappus. On lihtne selle põhjuseks pidada füüsika pedagoogilise osakonna sulgemist TRÜ-s 1973.a. (täpsemalt – eraldi vastuvõtu lõpetamist füüsika eriala pedagoogilisse harru). Nimetet taimelavast on pärit suur osa meie praegustest parimatest füüsikaõpetajatest. Kuni töötas iseseisev füüsika õpetajakoolitus, täienes füüsikaõpetajate kogukond igal aastal kümnekonna noore kolleegi võrra, kes ka üldreeglina jäid truuks koolmeistriametile. Tegelikult aga ei soovinud tolleaegse TRÜ juhtkond ega ka ENSV valitsus füüsikaõpetajate koolitamist lõpetada. Neid ajendas üha süvenev disproportsioon TRÜ füüsikaõppe teadusliku ja pedagoogilise haru populaarsuse vahel. Õpetajaamet polnud moes juba tookord, mistõttu reaalne konkurss pedagoogilise haru õppekohtadele enamasti puudus. Tühjaks jäänud kohtadele võeti teadusliku õppeharu vastuvõtul mittekvalifitseerunud isikud. See lahendus aga devalveeris õpetajakoolitust. Läksid käibele kõnekeeles omavahel vastanduvad mõisted „pärisfüüsik“ ja „pedagoog“, hakati kasutama hinnanguid stiilis „..nii rumal, et kõlbab ainult õpetajaks..“. Selliste väärnähtuste ületamiseks kaotas 1973. aasta reform ära erinevuse TRÜ füüsikaõppe teadusliku ja pedagoogilise haru vahel. Õpetajakoolitus muutus füüsikahariduse üldkohustuslikuks komponendiks ja suurem osa lõpetajatest suunati nende endi tahte vastaselt füüsikaõpetajateks. Mõistagi oli naiivsus loota, et sundkorras suunatud sellele tööle jäävad. Tüüpiliselt lahkuti kohe peale kolmeaastase „karistusaja“ lõppu.
Möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate lõpus sundis mure füüsikaõppe järjepidevuse pärast üht käesoleva kirjatüki autorit (HV), läbi viima uurimust olukorrast koolides. Saadud tulemused lubasid prognoosida arenguid kuni 20. sajandi lõpuni. Aastal 1987 oli 27 % keskkoolide füüsikaõpetajatest ilma erihariduseta ja pensioniealisi oli 15 % õpetajaskonnast. Prognoositi, et sajandivahetuseks võib olukord kujuneda katastroofiliseks, kui midagi kohe ette ei võeta. Näiteks ennustati erialase hariduseta õpetajate osakaalu tõusu kuni 50 %-ni ja ka pensionäride osa olulist suurenemist. Seda mõistagi juhul, kui ei parane füüsikaõpetajate koolitamise tingimused. Võimalike meetmetena nähti ette füüsika pedagoogilise osakonna avamist ja seal õppijaile suurema stipendiumi maksmist. Pakuti ka võimalust, mille kohaselt rajoonide haridusosakonnad võiksid oma rajooni abituriente füüsikaõpetajaks õppima suunata koos kõrgema stipendiumi ja sellest tuleneva hilisema õpetamiskohustusega kodurajoonis.
1987.a. taasavati TRÜ-s füüsikaõpetajate ettevalmistamisega tegelev osakond. Ka sealt on tulnud mitmeid suurepäraseid õpetajaid. Kuid riigikorra muutudes muutusid ka prioriteedid hariduses ja see osakond suleti uuesti. Tartu Ülikooli füüsikaõppes mindi üle ühtsele 4-aastasele bakalaureuseõppele, gümnaasiumi füüsikaõpetajaks võis saada alles sellele järgnevas aastases õpetajakoolituses. Nüüdseks on jõutud 3-aastase bakalaureuseõppeni, millele soovi korral järgneb 2-aastane füüsikaõpetaja magistriõpe. Me ei hakka kirjeldama kõiki õpetajakoolituse spetsiifilisi probleeme nii TÜ-s kui TLÜ-s. Olukord on hetkel selline, et viie viimase aasta keskmise näitajana lisandub igal aastal Eesti gümnaasiumi füüsikaõpetajate perre reaalselt 1-2 inimest. 20 aastat tagasi tehtud prognoos on osutunud koguni optimistlikuks, sest tegelik olukord on palju hullem. Isegi mitmes Tartu suuremas gümnaasiumis on ainult üks füüsikaõpetaja. On väga suur risk panna kogu õpe ainult ühe õpetaja õlule. Kui õpetajal tekivad kahtlused-kõhklused, kellega on tal siis asju arutada? Aga kui ainuke õpetaja jääb haigeks? Ja kui peab õpetama kõikides klassides kaheksandast kuni kaheteistkümnendani, siis ei jõua ju mitte millessegi tõsisemalt süveneda. Tuleb müts maha selliste õpetajate ees, kes on niisugust koormat siiski suutnud vedada. Aga kas ikka peab nii rabama? Ja milline on tulemus? Paraku see, et õpilased ei saa enam suurt midagi aru ümbritsevat maailmast. Ülikooli poolt vaadatuna võib öelda, et koolilõpetajate füüsikateadmiste keskmine tase käib masendavalt alla. Täpsemalt öeldes üha suurenevad erinevused abiturientide teadmistes. Saavutatakse küll head rahvusvahelised testitulemused ja olümpiaadivõidud, kuid esmakursuslastega tööd alustav õppejõud ei saa eeldada enam mitte mingite tõsiseltvõetavate füüsikateadmiste olemasolu tavakooli abiturientidel. Juba kirjutavad TÜ üliõpilased oma eksamivastustes, et valgusel on elektrilaeng, et heli levib kiiremini kui valgus jne. Et mitte olla hinnangutes subjektiivne, kordas üks autoritest (HV) käesoleval aastal 1988. aastast pärinevat füüsika ja matemaatika üldküsimusi käsitlevat testi esmakursuslastele. Kui tollal (1988) oli õigeid vastuseid ca 75 %, siis nüüd vaid 15 %.
Võtame endale julguse arvata, et senised katsed parandada füüsikaõpetajate koolitamist TÜ-s on suuresti olnud võitlemine tagajärje, mitte põhjusega. Füüsika bakalaureuseõppe lõpetanud noored ei vali füüsikaõpetaja elukutset, sest selle kutse prestiiž ühiskonnas on madal. Me ei tahaks siinkohal laskuda arutlustesse teemal, kui raske mentaalse koormuse paneb inimesele õpetaja amet üleüldse ning kui vähe kompenseerib õpetaja poolt nähtavat vaeva üpris tagasihoidlik keskmine palk. Juhime vaid tähelepanu füüsika erandlikule survestatusele antud kontekstis. Nimelt on füüsikateadmised pea igasuguse tehnoloogia alusmüüriks. Seetõttu võimaldab hea füüsikaharidus kiiresti ümber kvalifitseeruda suvalisele tehnilisele erialale. Teisisõnu – füüsik suudab kergesti omandada kompetentsi tööks ametikohal, mis on õpetaja ametist hulga tasuvam ning tunduvalt vähem närvesööv. Nii suunduvadki muudele elualadele isegi need noored füüsikud, kes on mingi aja õppinud TÜ õpetajakoolituses.
Füüsikaõpetajate järelkasvu probleemi lahendamiseks tuleb ületada kuvand füüsikast kui elukaugest õppeainest. Kui millestki, mida polegi võimalik mõista ja mis eksisteerib peamiselt vaid õpilaste piinamiseks. Seda kuvandit loob aga koolifüüsika vale eesmärgistus. Senise füüsikaõppe varjatud põhieesmärgiks on füüsikute taastootmine. Koolis püütakse võimalikult kiiresti asuda manipuleerima valemitega ja lahendama arvutusülesandeid. Vähemalt mõnedestki õpilastest tuleb ju kasvatada füüsikalis-tehniliste probleemidega tegelejaid. Sellist lähenemisviisi kirjeldab kujukalt värske keemiatudengi arvamus aastast 1994: „Füüsikat õpetatakse koolis vaid selleks, et äkki leidub õpilaste hulgas mõni teravaninaline prillidega poisike, keda oleks võimalik füüsikuks pöörata, et nende sugu välja ei sureks…“. Samas aga jääb füüsika valemite mõte suuremale osale õpilastest lootusetult mõistmata. See tekitab tavalises Jüris ja Maris õigustatud protesti kogu füüsikaõppe vastu tervikuna. Aga tavakodanik ei peagi ju oskama füüsikaga tegeleda! Ta peab vaid aru saama, mis üldse on füüsika ning milleks see hea on. Eesmärgipüstitust tuleb radikaalselt muuta. Tavakooli füüsikaõpe peab kasvatama mitte füüsikaga tegelejaid vaid füüsika mõistjaid. Inimesi, kes küll ise füüsikaga ei tegele, kuid kes oleksid kodanike ja maksumaksjatena teadlikult valmis seda tegevust toetama. Ning ei hääletaks füüsikat üldhariduskooli ainekavast hoopis välja, kui neil selleks järsku võimalus peaks tekkima. Füüsika süvaõpe võiks aga jääda eriklassidesse. Samuti peaks füüsikahuvilisel õpilasel olema võimalik õppida füüsikat fakultatiivselt füüsikaõpetaja juhendamisel süvendatud ainekava järgi. Selline tegevus peab kindlasti olema mõlemapoolselt väärtustatud!
Aastal 2006 ca 30-liikmelise grupi entusiastide poolt välja töötatud uus koolifüüsika ainekava nägi paljuski ette koolifüüsika eesmärgistatuse muutmist ülalkirjeldatud suunas. Paraku jäi uus ainekava poliitilistes tõmbetuultes mitmeks aastaks riiulile seisma. Jääb loota, et ainekava arendusprotsessi taaskäivitamine käesoleval kevadel viib meid jälle edasi inimsõbraliku koolifüüsika poole ning aitab seega rohkem väärtustada füüsikaõpetaja elukutset. Teine positiivne märk on TÜ-s füüsikat õppima asuvate noorte arvu suurenemine ja nende teadmiste taseme ning erialase orientatsiooni aeglane, kuid järjekindel paranemine viimasel viiel aastal. Sellele arengule on kindlasti paljus kaasa aidanud TÜ Füüsika Instituudi õppedirektori Kaido Reivelti poolt käivitatud projektid: Teadusbuss, füüsikaportaal (www.fyysika.ee) ja aastal 1999 algatatud Tähe perepäevade traditsiooni hoidmine. Teadusbussi noored aktivistid tõmbavad paljusid füüsikatudengeid juba stuudiumi algul kaasa füüsika teadusteatri tegemistesse. See soodustab kindlasti noorte edasist orienteerumist õpetajakutsele. Pikemas perspektiivis mõjub füüsikaõpetajate koolitamisele positiivselt ka Tartu füüsikute kogukonna ühtsustunde kasv, mis tuleneb ühtse TÜ Füüsika Instituudi moodustamisest senise FI ja FO baasil 2008. aasta alguses. See võimaldab kindlasti lõpuks ületada käesoleva kirjatüki alguses mainitud kurbliku vastandumise füüsikateaduse ja füüsikaõppe vahel.
Kuid pealekõike elab inimene ka leivast. Uute füüsikaõpetajate tulemuslikule koolitamisele aitaksid jõudsasti kaasa Eesti edukate ettevõtete poolt välja pandavad mahukad sihtotstarbelised stipendiumid. Tõhus abinõu oleks kindlasti ka sihtotstarbeline õppelaen. See tähendaks, et füüsikaõpetaja kutse kasuks otsustanud üliõpilane võiks sõlmida lepingu, mille alusel ta hakkaks vastavast fondist regulaarselt saama täiendavat õppetoetust vähemasti 3000 krooni kuus. Sisuliselt oleks tegemist madalaprotsendilise pangalaenuga, mille garanteerib riik. Kui tudeng tõepoolest füüsikaõpetajana tööle asub, siis mingi arvu õpetajana töötatud aastate jooksul laen kustutatakse riigi poolt. Vastasel juhul aga tuleb tal laenu koos protsentidega tagasi maksta. Sihtotstarbelist õppelaenu võiks samadel alustel anda ka teiste erialade tulevastele õpetajatele, vastavalt sellele, kui ulatuslik on vastava ala õpetajate defitsiit ning kui tugevasti on õpetajana töötamine sellel erialal tulusate alternatiivtegevuste olemasoluga survestatud.
Leave a Reply