Tartu Forseliuse Gümnaasium
Mida peate füüsika õpetamise juures prioriteetseks ning miks peaks üleüldse koolides füüsikat õpetama?
Mitte ainult füüsika õpetamise, vaid igasuguse õpetamise juures on oluline, et oleks valikuid. Muidugi on selliseid väga põhilisi asju, mida peab õppima ilma valimise ja vaidlemiseta. Näiteks tuleb õppida lugema ja arvutama ja mõnda võõrkeelt kuluks ka ära õppida ja loodust tuleb tunda kasvõi natukene ja seda kuidas asjad üldiselt toimuvad looduses, tehnikas ja ühiskonnas. Aga mida aeg edasi, seda enam tuleb valida ja see, et jõutaks nende valikuteni, eneseleidmiseni, see ongi prioriteet.
Nii ka füüsikas. Koolifüüsika alusega, mõõtmisega, füüsikaliste suuruste ja ühikutega, mudelitega, protsesside kirjeldamisega, aine ja maailma ülesehitusega peab ikka tegelema. Näiteks sõnavara ja mitme keele tundmine mingilgi määral on vajalik kirjanduse ja kunsti mõistmiseks, aga ei ole piisav kirjanikuks või kunstnikuks saamiseks. Nii on ka teaduses midagi mõtteviisiliselt põhimist, aga see ei ole sugugi kõik.
Niisiis, küsimus ei ole selles, kas füüsikat peab üleüldse õpetama. Üleüldse peab, aga kui palju, mida füüsikast, millal ja kuidas? Neile küsimustele ei saa aga enne vastust otsida, kui pole selge, miks üleüldse õpetada.
Kuidas hindate füüsika õpetamise kvaliteeti Eestis? Kas keskmisel keskkooli lõpetanul on piisav loodusteaduslik kirjaoskus?
Ma hindan füüsika õpetamise kvaliteeti hindega „hea” ja keskkooli lõpetanul on loodusteaduslik kirjaoskus täiesti olemas.
Jah, ma tean küll kõiki neid muresid. Ma olen kuulnud, kuidas siin või seal kulub esimene ülikooliaasta tudengite järeleaitamisele, sest koolis on nii palju asju tegemata jäetud. Ma tean, et mõnes koolis pole füüsika õpetajat mitte niigi palju, et tema pildi saaks lõpualbumisse trükkida. Kui ma kohtun füüsika õpetajatega, siis kuuleb ikka jutte sellest, kuidas me vaevleme õpilaste ükskõiksuse, pealiskaudsuse ja enesekindla rumaluse käes. Siit võib pika lõigu kirjutada, aga ma hoiduks paanikast. Esiteks ei usu ma, et keegi oskaks ausalt ja objektiivselt öelda, kuidas need asjad tegelikult on. Räägime ikka ja alati omaenese kõhutunde järgi ja kipume oma muresid üle hindama. Teiseks on kvaliteedi ja oskuse küsimus alati väga individuaalne ja kui saabki leida mingi keskmine, siis tegelikult keskmist õpilast ja keskmist õpetajat ei ole ju olemas.
Nii ma siis arvangi, et pole viga ja loodan, et läheb veel paremaks. Kõigele vaatamata.
Mis on füüsika õpetamise juures hetkel ja tulevikus kõige suurem probleem? Kas mõnekümne aasta tagusest füüsikaõpetajaks ning füüsikuks õppima asumise ‘august’ on võimalik üle saada?
Räägitakse, et füüsika õpetajatega on suur mure, st et neid ei ole. Tartust vaadates see nii ei paista. Kõigil koolidel on füüsika õpetajad olemas ja nii palju või vähe, kui ma neid kohtan, on väga asjalikud õpetajad. Arvatavasti on Tallinnas sama lugu. Kindlasti on probleeme õpetajate (ja mitte ainult füüsika õpetajate) leidmisega väiksemates linnades ja valdades. Kõik see koorumuste probleem ja üldine pealinnastumine. Koolide püsimine ja areng (sh heade õpetajate leidmine) on väga tähtis küsimus ja ma ei tea, kuidas seda kõige paremini lahendada. Kindlasti ei käi see nii, et saame „august” üle ja siis hakkabki hästi minema. Tõesti ei tea, kui teaksin, kohe ütleksin.
Aga see kõik ei ole füüsika õpetamise põhiküsimus. Prioriteet on ikka ja alati eesmärgistamine. Kas õpetajad on endas selgusele jõudnud, miks nad seda teevad, miks nad lähevad sügisel kooli ja miks nad tuima järjekindlusega ilmuvad õpilaste ette mitu korda nädalas? Kui sellepärast, et pole nagu midagi targemat teha ja sai juba kord hakatud käima, siis on asi halb ja rikub tervist. Kui õpetajal endal on selge, miks seda üleüldse tasub teha, siis pole hullu, kui mõni päev on tervis kehv või tuju halb ja kõik tundub minevat allamäge. Sellest saab üle.
Ühtlasi on see usalduse küsimus. Kui õpetajad ei usalda iseennast, siis ei usaldata ka neid ja kogu tegevus vajub üha enam üldjuhtimise ja bürokraatia rappa.
Kuidas muuta füüsika ning teiste loodusteaduste mainet noorte hulgas paremaks? Kas uue õppekavaga on astutud samm õiges suunas?
Siin peab kahjuks vastu küsima. Mida tähendab parem maine? Kindlasti on palju noori, aga ka palju õpetajaid, koolijuhte ja lapsevanemaid, kelle jaoks hea maine tähendab, et oleks vähe muret. Et saaks füüsika ja keemia, aga heal juhul ka matemaatika ja bioloogia vähese vaevaga kaelast ära. Loodusteaduslik vaade maailmale on tõsine asi, see ei saagi nii väga lahe, kõigile jõukohane ja hea mainega olla. Aga väga paljudele on see siiski loomulik ja omane, kui neid veidi aidata. Neile, kellele loodusteadused on loomulikud, huvitavad ja jõukohased, ei pruugi jällegi mingid muud asjad seda olla. Muusika või sport näiteks.
On jah tihti sellist juttu, et mingi trikiga saaks kogu koolielu ja kõik „teadused” igaühele põnevaks teha ja nii et koolis oleks mõnus ja fun. Ma ei arva, et kool peab olema lõpmata suur vaev, kooliorjus, nagu vanasti öeldi. Aga kõikide asjade maine kõigi inimeste silmis ei saa olla väga hea.
Kas loodusteaduste maine saaks olla parem, kui praegu on? Saaks ikka ja võikski olla ja mõistlik diferentseerimine on siin võtmeks. Just mõistlik. Uus õppekava peaks siin olema abiks küll, st samm õiges suunas on selle õppekavaga võimalik. Aga selge on see, et õppekava ei tee ise midagi. Õppekava võib võimaldada, suunata, toetada mõistlikku füüsikaõpetust. Tegema peavad seda ikkagi inimesed. Kõigepealt õpetajad, aga väga palju oleneb ka koolide juhtkondadest, omavalitsuse haridusametnikest jms.
Samm õiges suunas paistab küll olevat astutud, aga ma ei julge väga optimistlik olla. Tundub küll nii, et ega teise sammu astumiseks polegi veel hoogu võetud. Kevadel oli juttu mingitest rahadest, mis lähevad uue õppekava rakendamiseks, õpetajate koolitamiseks ja koolide varustamiseks. Või midagi sellist. Kas see raha on juba hakanud minema ja kuhu minema? Ja veel, nii nagu õppekava ei õpeta midagi, nii ka raha ei õpeta. Asi on, nagu ikka, inimestes.
Ma küsiks siin ühe kiusliku küsimuse. Kas need inimesed, kes praegu õpivad ülikoolis ja lähevad järgmisel või ülejärgmisel aastal kooli tööle, kas nad teavad midagigi uuest õppekavast? Ja küsiks ka seda, et milline on sõnum vanadele headele füüsikaõpetajatele?
Mida saaksid teha koolivälised üksused nagu Füüsika Selts, ülikooli allasutused, meedia jne., et õpetajaid õpetamises toetada?
Füüsika ja teiste loodusteaduste populariseerimisest on viimasel ajal palju kuulda olnud. Teadusbuss, TÄPE, Ahhaa, fyysika.ee, teadus.err.ee jpm. On tehtud väga head tööd ja see on jõudnud kenasti meediasse. Muidugi on teadus ja haridus üldmeedias meelelahutuse rubriigis, aga küllap see toimib nii praegusel ajal kõige paremini.
Muidugi leiab teemasid, mis väärivad tegelemist. Näiteks võiks uurida juba nimetatud loodusteaduslikku kirjaoskust ja loodusainete mainet. Ja mitte selleks, et saaks magistritöö tehtud, vaid ikka nii, et jõuaks tulemustega uudistesse. Või mõtleks midagi välja eesti keele toetuseks teaduses ja tehnikas. Ma püüan hoiduda igapäevasest vingumisest noorte keelekasutuse kallal, see ei ole tõsine teema. Aga segakeelne esinemine või olematu tõlkekvaliteet ajab teiekord karvad turri küll.
Ja veel, keegi peab vedama õppekava rakendamist. Vähemalt füüsikas on planeeritud muutus nii suur küll, et selle inimesteni viimiseks ei piisa ainult internetti riputamisest. Peab ikka päris palju kohvi ja küpsiseid kulutama. Kes teeb ja kes maksab?
Mis on hästi? Millist lähenemist võiks jätkata?
Mulle meeldib, et noored inimesed oskavad suhelda, et neil on oma arvamus ja nad ei jäta seda välja ütlemata ja et nad on valmis vaidlema, st nad on valmis ka arenema. Nojah, kõik muidugi ei ole, aga see on ju alati nii käinud.
Ma arvan, et loodusteaduslik maailmavaade on väga paljudele omane ja see tasub arendamist. Kõigile muidugi ei ole, aga ka neid ei tasu pidada lootusetult kadunud hingedeks. Mitmekesisus on väärtus mitte ainult looduskeskkonnas vaid ka ühiskonnas. Võib olla, et sellega tasukski jätkata.
Leave a Reply