Rannu keskkool, Eesti Füüsika Seltsi õpetajate osakonna esinaine.
Miks peaks koolides üleüldse füüsikat õpetama?
Oo… (naerab). Esiteks, tegelikult on ka väga palju lapsi, kellele füüsika meeldib. Lihtsalt seda ei ole väga popp välja öelda. Ma ise olen mitmel korral oma koolis küsinud, et kuidas siis ikkagi lood on ja ei ole see füüsika üldse see kõige tagumine asi. Eriti poiste hulgas. Ja üllatuslikult on ka väga palju tüdrukuid, kes on öelnud, et neile kohe täitsa meeldib.
Teine maru lahe asi on, et kui sa midagi õpetad ja siis selgub, et see hakkab kedagi nii huvitama ja selgub, et see ongi tema tulevane elu. See perspektiiv ise on väga vinge. Muidugi kolmas asi on see sotsiaalne vastutus, et peab olema füüsikuid ja ka füüsikat tundvaid inimesi. Ning oleks kõik see Eesti tehnoloogia ja tööstus ja muud. Ma ei ole kindel, et see ainuõige tähtsuse järjekord, aga eks see niimoodi ikka on.
Mis Sinul endal õpetamisel prioriteediks on? Mida Sinu klassiruumist lahkunul peaks füüsikast meelde jääma?
Kõige tähtsam on, et ta oskaks maailma mitmest küljest näha. Ta võiks suuta näha, et asju on võimalik vaadata näiteks värvidena, mis asjad seal sees töötavad, kuidas nad liiguvad, kas ilusasti või koledasti. Või siis ka, miks need üldse nii toimivad. Mitmekülgsus on asja juures kõige olulisem.Koolist lahkuval lapsel peaks olema maailmapilt avar ja ta teaks ja tunneks, mis kõik tema ümber on. Niimoodi on tunduvalt huvitavam endal elada ka.
Kuidas Eestis füüsika õpetamisega üldse tundub lugu olevat? Meedia vahendusel kuuleme ikka aeg-ajalt, kuidas kurdetakse, et loodusteaduslik kirjaoskus ei ole piisav…
Kui ma olen nüüd statistikat vaadanud, siis on Eestis õpetajaid, kes annavad füüsikat, umbes 500 ringis. Nendest, kes on siis ka tegelikult füüsika eriala lõpetanud, ei moodusta sellest kõik, pooled kindlasti, aga mitte enam. Need annavad kohe kindlasti kvaliteetselt ja teavad, kuidas õpetada.
Ja siis on see seltskond õpetajaid, kes ei ole füüsikat nii põhjalikult õppinud ja on lihtsalt sunnitud füüsikat õpetama. See toobki selle ‘kehvema’ kvaliteedi juurde. Ma arvan, et halb füüsikaõpetaja võibki palju ära rikkuda. Päris paljud mäletavad ju, kuidas mul oli ju see füüsikaõpetaja, kes mitte midagi ei osanud. Ja ma lausa kartsin füüsikat.
Kuidas Sul endal kooliajal oli?
Minu füüsikaõpetaja oli Lehho Jõumees. Me kartsime teda natukene, aga ma sain füüsikast päris hästi aru ka. Ta andis sellise hea põhja alla. Tegelikult oli päris vinge asi, kui sind sunniti igaks tunniks õppima ja siis mingil hetkel saidki Sa asjast aru. (Näole ilmub võidurõõmus pilk.)
Seda on lihtsalt nii lahe tunnetada. Sa ise tasapisi lihtsalt sunnid – füüsikat peabki niimoodi õppima. Füüsika saab ainult siis meeldida, kui sa õpid seda õppima ja sellest arusaama.
Eestis ongi siis põhiline probleem see, et ei ole piisavalt õpetajaid?
Põhimõtteliselt küll. Kui ma 2006. või 2007. aastal õppisin noorte poistega koos, siis oli üks käinud koolis praktikal. Ta tuli ise pärast kolmandat kuud ära, sest ei pidanud lihtsalt vastu. Õpilaste käitumine ja ohjeldamine on kõva probleem. See on just selline asi, mis hoiab noori mehi eemal, nad ei viitsi jännata pubekatega. (Jääb mõttesse.) Selleks peavad olema head isikuomadused ja välja töötatud meetodtika, kuidas päris padupubekatega hakkama saada.
Samas naisi ei olegi nii palju. Tegime statistikat ning Gaussi kõver joonistub enam-vähem välja. Kõige rohkem on keskealisi õpetajaid koolis, siis noorte osakaal on ka üpriski suur . Kusagil seal 35-40 aastaste vahel on auk. See auk on nii märgatav, et on ka koolis väga hästi näha. Seal on noori ja ka vanemaid õpetajaid, kuid see vahepealne lohk on täiesti olemas.
Kuidas siis meelitada inimesi füüsikaõpetajateks?
Tegelikult on see pigem vist selline jätku küsimus. Kui on endal olnud hea füüsikaõpetaja, siis on tõenäosus, et sa ise lähed ka füüsikat õppima, suurem. Teiseks, peab olema näha, et paljud fännavad füüsikat. Ma arvan, et „Füüsikabuss“ on küll õpetamise maastikusse suure plussi teinud. Seal on näha, et füüsika on lahe. Ma ise olen seda etendust paaril korral näinud ning siis oled märganud kuidas õpilased tagareas niimoodi fännavad. Ma arvan, et pärast seda on päris mitmed mõelnud füüsika peale.
Ma olen selline paadunud optimist, et kui kõike hästi teha ja mitte millegagi niimoodi üle pingutada, siis lähevad õpilased ikka füüsikat õppima. Pärast võib-olla õpetajaks ka. Kuid kui sul on ikka selline virisev õps ees olnud, siis sinna lihtsalt ei ole midagi teha. Siis ongi füüsika vastik ja ongi lõpp. Kuidas seda probleemi lahendada? – Eks Teadusbuss ja muu populariseerimine igas mõttes.
Samuti näidata, et need, kes füüsikaga tegelevad, on tegelikult lahedad inimesed ega pole ühiskonnas mingid outsider’id, vaid toredad inimesed. Käivad hästi riides, ei ole mingid nohikud ja muu, mis lastele peale läheb. See, et füüsikaga tegelemine on lahe asi, peaks jõudma ühiskonna kõrvu. Enamik vanemaid räägivad kodus ikka nii (muudab hääletooni.): “Oi! See füüsika on raske! Oi! Küll sa hakkad selle füüsikaga nüüd vaeva nägema!“ Sellest peaks kuidagi ülesaama!
Kas sellisel juhul ongi sellist olukorda, et loodusteaduste üleüldine maine on hea, võimalik üleüldse saavutada ning kas sellel oleks üldse mõtet?
Ma ei ole kindel, kas on üldse sellist küsitlust tehtud, kus oleks seda täpsemalt uuritud. Alati on ju väike protsent, kes fännavad reaalaineid. Kui võtta nüüd kogu see aineteskaala, mida Eestis õpetatakse ning võtta üldisest mahust füüsika protsent. Sellisel juhul ei peakski niimoodi olema, et 50% elanikkonnast fännaks füüsikat. Igal ühel on ju oma spetsialiteet.
Samas oleks tore, kui ajaloohuviline poiss saaks ka füüsikast aru ja kui ta hiljem on Riigikogus ning tal on olnud mõni väga vinge füssaõps… Siis ta saab mõne asja puhul öelda, et see on väga tore mõte. Ta peaks lihtsalt arusaama, et see on vajalik asi. Muidugi kui sellist küsitlust vaadata, siis kindlasti jaguneks see selle järgi, kes õpetaja oli.
Kuidas uus õppekava kummaltki – nii õpetajate ja õpilaste – poolelt suhtumist muuta võiks?
Põhikoolis muutub ainekava ikkagi suhteliselt vähe. Seal on lihtsalt juures, mis katsed on ainekavasse sisse kirjutatud. Samuti on kõik pisut rohkem lahti kirjutatud. Ütleme, et mina olen õpetaja, kes läheb esimest aastat õpetama. Võtan ainekava lahti, siis on märksõnade järgi suhteliselt lihtne teada saada, mida ma teemas ja alateemas täpselt ikkagi õpetama pean. Lisaks, mis katsed ma kohe kindlasti peaksin ära tegema.
Selle koha pealt on uus õppekava parem kui vana, kus oli näiteks lihtsalt ära toodud optika ja siis lihtsalt ridamisi kõik mõisted, mida sa optikas selgeks tegema. Nüüd on õpieesmärgid -ja tulemused paremini ära sõnastatud, mida õpilane peab oskama. Kriitikat on küll selles suhtes tulnud, et õpitulemused on liiga madalal tulemusel. Et võiks ka olla natukene kõrgemal tasemel põhikooli osal nagu just loovus ja kõik. Õppekava on õpetajale kohe kindlasti parem töövahend kui varem oli, vähemalt mulle tundub küll.
Labortööde suhtes arvan ma, et kui õpetaja teeb katseid, siis teeb ta katseid igasuguste vahenditega – kas laseb lastel tuua, on kapis vene ajast olemas või on ise hangitud. Seda ei saa küll õppekava poolt tegema panna. Ainuke asi, et kui katse on õppekavas olemas, siis võiks riik ka garanteerida, et kõikides koolides on olemas võrdsed tingimused just nende katsete tegemiseks.
Kas see on riigi poolt üleüldse võimalik?
On küll olnud selliseid juhtusid, kus kõik koolid on saanud mingisuguse ühise saadetise, nagu paar aastat tagasi tuli hunnik juhtmeid/ampermeetreid ja muud. Ma arvan, et tuleks samalaadne ring teha. Samuti selline uurimus, et kui palju ja kas üldse on vaja juurde. Ma arvan, et sellist pole siiani tehtud.
Räägime gümnaasiumi õppekavas toimunud muudatustest.
Kui rääkida gümnaasiumi õppekavast ja võrrelda seal vana ja uut, siis seal on ülesehitus väga palju muutunud. Kuid kui sisu vaadata, siis ikkagi 95% ulatuses kattub, ainult üldine kontseptsioon on teine. Teemad on teistmoodi ümber grupeeritud – vajab harjumist esialgu. Muutuseks on põhiliselt see, et võib rohkem igasuguseid abimaterjale nagu tabeleid ja ka valemilehti kasutada, sama kehtib põhikooli kohta.
Sellisel õpetajal on aga ikka raske, kes on harjunud minema tundi ikka ühe ja sama valemiga ning samasuguse käiguga, et kogu aeg ühtemoodi laseb. Kuid sellisele, kellele meeldib loovalt asjale läheneda, siis ma ei tea. Eks harjumist on ikka palju vaja.
Selle kohta tuleb aga palju igasuguseid koolitusi. Juba kevadel kirjutasime koos Kaido Reiveltiga sellise projekti ning tänaseks on ka rahad taha saanud. Seal võtame kokku kõikide piirkondade füüsikaõpetajate esindajad ja siis hakkamegi läbi nende vaatama, kuidas saab ainekava koolitusi lihtsamalt hakata teha. Selle aasta sees on meil esimene selline projekt ees. (Naeratab).
Teine asi, mida me Kaidoga arutasime oli see, kuidas vene koole paremini kokku võtta ning selgitada neile, mida uus õppekava tähendab ja palju muutusi tuleb. Samuti kuidas uute õppematerjalidega saab.
Kuidas koolivälised organisatsioonid saaksid õpetajat oma töö tegemisel toetada?
Kui õpetaja argielule mõelda, siis tegelikult väga ei saagi. Saab seda teha, et korralda mõistlikud kursused, kus ta tõesti saab oma aine kohta midagi uut teada. Selline, kus ta saab uusi katsevahendeid näha ja ise katsuda.Lihtsalt oleks võimalik lugeda, et kuu aja pärast on kursus ja ta saab sinna minna ning see on väga hästi koostatud. Et ei oleks mingisugust sisutühja ajaraiskamist! Ma arvan, et see on kõige parem kingitus, mida õpetajatele teha saaks.
Samuti võiks olla selline koht või foorum, nagu me fyysika.ee-sse püüame panna, kus õpetajad saaksid küsida selliseid küsimusi, millele ta ise ei oska mõnikord alati vastata. Juhul kui mõni õpilane küsib midagi või on mõni ülesanne. Tegelikult oled ju ikka aegajalt hädas sellega, et sul ei ole kelleltki küsida, et: „Kuidas see asi käib?“ Tegelikult peaksid ka õpetajad rohkem kokku hoidma ning toetama üksteist. Seega seda asja tuleks lahendada. Eriti aitaks see selliseid õpetajaid, kes tegelikult ei ole füüsikat erialana õppinud ning saaksid ennast nii klassi ees paremini tunda.
Kui tihedalt praegu kogukond omavahel suhtleb?
Praegu on kaks korda aastas sellised suured sündmused, üks on Tartu Ülikooli juures kevadpäevad, kus on erinevalt koos olnud kuni sada õpetajat. Veel on „Suvekool,“ seal oli meil sellel aastal 40 inimest koos.
Lisaks eelmisel kooliaastal oli meil üks selline suur kahepäevane seminar ka Voorel, kus oli üllatavalt palju vene õpetajaid Ida-Virumaa kandist. Muidugi antud üritus oli tasuta, aga see oli hea koht, kus õpetajad suhtlesid omavahel, arutasid maailma asju ja kuulasid natukene füüsikat, Koit Timpmann näitas natukene katseid ja Eero Uustalu demonstreeris katsevahendeid. Selliseid üritusi ongi vaja. Kolm korda aastas oleks täiesti piisav, mitte sagedamini. Võib-olla mõned nišši värgid rohkem.
Mis on hästi?
Mina olen vale inimene, kelle käest seda küsida, kuna ma olen paadunud optimist. (Mõtleb veidi). Minu arvates on hästi, et on piisavalt palju füüsika õpse, kes tahavad koos käia ja maailma uudistada. Seda on näha nii kevadpäevadel kui ka „Suvekoolis.“ Tegelikult on Eestis väga häid füüsika õpetajaid ning kui on neid, siis tuleb nende käe alt ka häid tulevasi õpetajaid. (Naeratab).
Kuidas Sulle endale füüsikaõpetajate osakonna esinaisena tulevik tundub?
Mõtteid meil on, et mida teha ja kus järgmine aasta õpetajatega käia. Siis on mul väga hea toetajaskond, kellega me teeme asju koos, nagu Jaak Jõgi, Lehho Jõumees ja Jaan Paaver. Ükskõik, kelle poole pöörduda, kõik-kõik on kohe nõus aitama. Ja aitavad lausa nimedega inimeste otsimisel. See ei ole sisuliselt ainult ühe inimese töö. Kaido aitab ka meid palju nõu ja jõuga. (Muheleb).
Leave a Reply