Kohtla-Järve Gümnaasium
Miks peaks üleüldse koolides füüsikat õpetama?
See on väga huvitav õppeaine. Kuigi elu on läinud niimoodi, et füüsikat hakatakse õppima mitu aastat hiljem kui varem. Kui ma ise koolipoiss olin, hakkasin ma kuuendast klassist füüsikat õppima. Minu meelest ei olnud see küll nii raske, kui praegu tundub see olema kaheksandas klassi olijatele.
Millest see võib tuleneda?
Eks kogu elukeskkond ole vist muutunud. Vanasti oli inimestel rohkem aega ja tahtmist raamatutega tegeleda ning ise midagi teha, aga nüüd on valmisproduktid kõik olemas. Samuti võib ka kodupoolne suhtumine vale olla.
Mida Te ise füüsika õpetamisel endale eesmärgiks seate? Mida Teie klassiruumist lahkunu peaks oskama?
Seda on väga raske sõnastada ning veel raskem saavutada. Sellepärast, et õpilased on ju kõik erinevad. Seda saab iga õpetaja aru, et iga õpilane ei ole selline, et tema lemmikainete hulka füüsika kuuluks. Enamusel tüdrukutet on üleüldse omapärane arvamus füüsika suhtes. Kuid ma tean ka selliseid ning mul endal on olnud õpilasi, kes on sellest väga huvitatud, kes väidavad, et kui arstiks ei saa, läheks füüsikat õppima.
Ma olen püüdnud nii, et need, kes tahavad ja kellel on vaja füüsikat õppida, saaksid alused niimoodi kätte, et järgmised õpetajad ja õppejõud ei peaks minuga kurjustama. Ning need, kes seda ei soovi, ei saaks oma tulevastele lastele väita, et füüsika on vastik õppeaine ning ega te seda kunagi selgeks ei saa.
Kuidas Eesti tundub füüsika õpetamise kvaliteet olema? Väidetakse, et õpetajaid igale poole ei jätku…
Seda on raske öelda, kuna iga õpetaja vahib ikka oma kooli nelja seina vahel. Kõige hullem on minu meelest hoopis see, kui õpetajal ei ole klassiruumis korda. Kui puudub tunnidistsipliin ei saa isegi need õppida, kes seda teha tahaksid ning keda ta õpetada suudaks.
Seega on õpetaja osa ikkagi päris suur, suurem, kui me arvata oskaks. Õpetaja vastutus õpilaste tuleviku ees, peaks olema piisavalt suur faktor, et kohustada teda tagama tunnis õppimiseks soodsad tingimused. Kui ta seda ei suuda, peaks ta arusaama, et ta ei sobi kooli. Õpetaja võib küll tiivustada õppima, kuid ka igasuguse õppimise isu ära võtta.
Kuid kuidas võiks meelitada selliseid noori tublisid inimesi füüsikaõpetajaks õppima?
Mul ei ole see eriti õnnestunud. Tõsi, üks kunagine õpilane oli praegune füüsikaõpetajate esinaine Riina Leet. Kuigi tema läks algselt keemiat õppima, aga siis tegi elu korrektiivid ja ta pidi füüsikat ka õpetama hakkama.
Ma ise ka ei oska ütelda, sest ma ise ka ei tahtnud ka alguses noortega tegelemine vastumeelt. Kuid enda laiskuse tõttu ma päris füüsikuks ei sobinud. Ma ei kujutanud üldse ettegi, et ma õpetajaks sobin. Igal juhul mingi kohusetunde tõttu ma füüsikaõpetajaks siis läksin. Ma hindasin oma seisukohad ümber ja nüüd ma ei kahetse seda.
Räägime üldse loodusteaduste mainest. Kas selline olukord on üldse võimalik, kus kõik õpilased mõtlevad ja vaatavad, et loodusteadlane ongi tore ja lahe olla? Ja kas sellel oleks mõtet?
Minu arvates on see saavutamatu unelm, kuid selle poole tasub püüelda sellele vaatamata. Peamine oleks, et suhtumine loodusainetesse ja looduse uurimisse ja teadlastesse oleks tunnustust väärivam.
Tegelikult on see aga mitme otsaga asi, kuna kui aine tehakse igasuguste katsetega ning intrigeerivate võimalustega ülihuvitavaks, siis ei pruugi see väga hästi tegelikkusega kooskõlas olla. See omakorda võib siis tulevikus pettumuse esile kutsuda. Seega on efektsete asjade ning rutiini kombineerimine väga suur kunst ning siin ei olegi mingeid ühtseid reegleid olemas. Pigem sõltub see inimesest, kes seda kõik serveerib ning nendest, kes juhtuvad kohal olema. Mitte kunagi ei tea, mis kellegi huvi paelub.
Kas uue õppekavaga on astutud samm õiges suunas, just nimelt üleüldise mõistetavuse ja loogilisema ülesehituse poole?
Seda on keeruline öelda. Õppekava on ju kõige aluseks: õpikuid, õppetundi plaanimist, õpetajate harimist. Alles hiljem saame teada, kas see töötab või mitte. Ma ise olen pigem oma vaadedelt skeptik – ma ei usu ennem, kui mul on selle kohta tõendeid. Eks me püüame, aga ma ei ole selles suhtes hurraa-optimist.
Samas ma mõistan ka neid füüsikaprofessoreid ja õpetajaid, kellel on mure, et kõlab läbi, et valemeid ei peagi peast teadma. Ning midagi ei pea ise oskama, kui kõike vaadata saab. Teglikult on ikka niimoodi, et vaadata saab ainult siis kui sa tead ja oskad otsida.
Kuidas võiksid koolivälised institutsioonid õpetajate tööd toetada?
Kui rääkida ettevõtetest, mis oleksid jõukad, siis need võiksid koole abistada inventari hankimisel. Ükskõik milliste asjadega, mis õppetööd kuidagi soodustaksid. Kuigi seda on tänapäeval harva, kuna olud on teised ning ettevõtted ise on hädas.
Sest seda, et riik jaksaks kõike tervenesti katta, seda ei maksa ilmselt loota. Elu on näidanud, et isegi rikastes riikides ei jätku vahendeid nii palju, kui oleks tarvis.
Mida näiteks Füüsika Selts saaks teha?
Ma ootan sügist ja vaatab, mis need „Õpikojad“ toovad, mida Kaido Reivelt ja Eero Uustalu kevadel propageerisid. Ma kutsusin nad mõlemad ka endale kooli, mitte õpilaste jaoks, vaid püüdsin just vene õpetajaid sinna haarata. Alguses lubasid päris paljud tulla, aga lõpuks tuli ainult 4-5 tükki. Vähemalt nemad olid küll huvitatud ja seega ma loodan, et see õpikodade värk hakkab käima. Saame näha.
Ma arvan et Seltsi osa füüsika propageerimisel on viimastel aastatel olnud märgatav. Mitmed tudengid, kes on füüsikat õppima läinud, teavad seda ilmselt ise kinnitada.
Siis on need Sügis –ja Suvekoolid, kus mina olin nagu vana känd, aga ma olen tähele pannud, et see on väga hea koht, kus õpetajad saavad omavahel suhelda. Ja mulle meeldib see õhkkond, mis on nendes olnud. Minu suhtes on nad heatahtlikud olnud ning ma usun, et selline entusiasm ja heatahtlikkus ning omavahelised suhted võivad veel suuri asju teha heas suunas.
Kas seda saaks veel kuidagi julgustada ja kiirendada?
Me oleme püüdnud seda teha. Rida aastaid tagasi oli füüsikaõpetajate osakonna juhataja Jaak Jõgi ning tema mõtles välja, et võiks suvel pärast jaanipäeva korraldada füüsikaõpetajate „Suvekooli.“ Minu arvates ei ole sellest ajast peale, kui neid on korraldama hakatud mitte ühtegi ära jäänud ning toimunud on neid vist kokku kaheksa: Seal on tavaliselt kuskil 20-25 õpetaja ringis olnud, aga sellel aastal oli neid peaaegu 40. Mina loen siit välja, et seeme on hakanud idanema.
Mis on juba praegu hästi?
Mõned kiruvad, aga minu arvates on hästi, et meil on viimase 20 aasta jooksul meie enda uued füüsikaõpikud välja töötatud, kirjastatud ja kordustrükke tehtud. Neis on varasematega võrreldes vähem valemeid ja seega vähem põhjalikud ning see ei pruugi matemaatilise põhjaga inimestele väga meeldida. Aga samas on ju üks koolipäev ka vähemaks jäänud – nüüd on ainult viis päeva. Enamasti tahetakse ikkagi viie päevaga kõik ära õpetada, mis õpetajate arvates nende koolipõlves oluline on tundunud. Ja siis ei jätku lihtsalt aega. Siis hakatakse muidugi õpikute kallal virisema, kuigi kõigele vaatamata on ikka sama palju noori füüsikuid olemas.
Ma arvan, et ongi hästi see, et on Eesti Füüsika Selts, on noori füüsikuid tulemas, vaatamata sellele, et füüsika ei ole üldsuse silmis väga populaarne. Ma arvan, et need noored, kes ennast füüsikas leiavad küll ei kahetse, et nad on selle eriala endale valinud.
Leave a Reply