Neljapäeval toimunud pressikonverentsil esitles NASA Kepleri töörühm sellele paar päeva eelnenud pressiteate kohaselt “väga intrigeerivat” planeedisüsteemi. Uue uurimuse kohaselt tiirleb Maast rohkem kui 2200 valgusaasta kaugusel asuva tähe ümber kaks Saturni-sarnast planeeti, mille tiirlemisperioodides esinev ajavariatsioon viitab sellele, et süsteemis on ka üks Super-Maa sarnane planeet.
Lisaks uudsele ülitundlikule vaatlusmeetodile, mida on varem kasutanud vaid SuperWASPi töörühm, köitis Kepler juunis avalikkuse tähelepanu teatega, et on avastanud rohkem kui 700 planeedi kandidaati. Uurisime Šotimaa St. Andrews’i ülikooli eksoplaneedite eksperdilt Andrew Collier Cameronilt, milles Kepleri fenomen seisneb.
Mille poolest on Kepler erilisem, kui varasemad eksoplaneetide avastamise projektid?
Kepler kujutab endas mõningaid väga unikaalseid probleeme, ent pakub samas ka mõningaid väga geniaalseid lahendusi. Näiteks hiljutine ajakirjas Science ilmunud uurimus Kepler-9 süsteemi kohta on väga tähtis, kuna see võimaldab planeetide olemasolu kinnitada ning nende massid teada saada ilma hilisemate radiaalkiirust hõlmavate vaatlusteta.
Selle aasta juunis rabas Kepleri töörühm avalikkust teatega, et oma esimeste töökuudega on avastanud üle 700 planeedi kandidaadi. Kui paljud nendest võivad tõepoolest planeedid olla?
Veel kinnitamata Kepleri planeedi kandidaatide arv on tõepoolest üpriski hoomamatu. Ilma detailsete uurimusteta on raske öelda, kui suure osa nendest moodustavad päris planeedid.
Arvestades kontrollteste, mida töörühm on juba andmetele rakendatud, ütleksin ma, et kõige pessimistlikum hinnang on 1:5-le. Vähemalt kuumade Jupiteride osas. Tõenäoliselt on see suhe väiksemate planeedi kandidaatide puhul parem. Seni pole teada astrofüüsikalisi objekte, mille raadius oleks väiksem kui Saturnil, ning mis poleks planeet.
Milles seisneb nii paljude planeedi kandidaatide võlu? Kuidas see teadust edasi aitab?
Nii suure Kepleri planeedi kandidaatide arvu väärtuslikkus seisneb selles, et see rõhutab meile, et me oleme seni näinud ainult väga suure jäämäe tippu. Iga Jupiteri-sarnase planeedi kohta leidub paljusid väiksemaid planeete. See omakorda julgustab teisi maapealsete teleskoopide töörühmi parandama enda vaatlustehnikaid väiksemate planeetide otsimiseks eredamate tähtede juurest.
Liigume konkreetsuse suunas ning võtame vaatluse alla Kepleri viimase kinnitatud leiu – Kepler-9 süsteemi…
Eredamate Neptuuni-sarnaste planeetide ja Super-Maade leidmine kasutades aegvarjutusmeetodit on tähtis JWST missiooni ettevalmistamiseks. Viimane võimaldab kindlaks teha eksoplaneetide atmosfääri koostise. Samal ajal julgustab see radiaalkiiruse meetodit kasutavaid töörühmi jätkama otsinguid mitme-planeediliste süsteemide avastamiseks, kus planeetide massid on erinevad.
See omakorda võib võimaldada meil ühel hetkel mõista, kui tihti kohtame me mitme kehaga süsteeme, mis on võimelised säilitama stabiilset konfiguratsiooni ja püsima muutumatuna miljardeid aastaid. Need kõik on seni vastamata küsimused, mis rõhutavad meie enda päikesesüsteemi ainulaadsust.
Järjest rohkemate eksoplaneetide avastamisega kaasneb ka see, et tavaliste inimeste huvi hakkab vaikselt kaduma, kuna nad hakkavad sellega juba ära harjuma… Kas tavameedia peaks üldse igat uut avastust kajastama? Millised uued leiud oleksid väärt laiemale avalikkusele edastamist?
Ma nõustun sellega, et iga uue planeedi või planeedisüsteemi avastamine ei ole uudisväärtuslik. Põnevad avastused on need, mis valgustavaid uusi ning ootamatuid planeetide käitumisviise. Samuti ootamatu konfiguratsiooniga planeedisüsteemid, mis seavad kahtluse alla meie teooriad sellest, kuidas planeedisüsteemid kujunevad. See on suuresti suhtumise ja vaatenurga küsimus, aga ma arvan, et kõik, mis on väärt ajakirjades Science ja Nature avaldamist, on väärt kajastamist ka mujal.
Mitte enam pelgalt suuremate gaasihiiglaste, vaid ka tervete planeedisüsteemide avastamise võimalus tähendab eksoplaneetidega tegelevale teadusele suurt edasiminekut. Mis suunast järgmine ‘hüpe’ tulla võiks ning millistel projektidel tasuks silma peal hoida?
Eksoplaneetide teadus on äärmiselt kiiresti arenev ning uued vaatlustehnikaid üllatavad ja seavad kahtluse alla meie tavapärase tarkuse. Seega on äärmiselt raske öelda, kust suunast järgmine ‘hüpe’ võiks tulla. Tõenäoliselt ei suuda me seda praegu isegi ette kujutada. Aga kindlasti tuleks silma peal hoida ESO/HARPS, ESO/SPHERE,
HST, Spitzer, CoRoT ja Kepleril. Samas ei tohiks ära unustada ka tagasihoidlikumaid, ent sellegi poolest võimsaid maapealseid vaatlusseadmeid nagu WASP, HAT ja MEarth.
Suur tänu Teie aja eest ning jõudu edasistes uurimustes!
Lisad:
Teadusartikkel ajakirjas Science.
Leave a Reply