Gustav Adolfi Gümnaasium ja Tallinna Sikupilli Keskkool
Miks peaks füüsikat üleüldse koolides õpetama?
Vastan sellele küsimusele küsimusega? Miks on suhtlemiseks vaja õppida keeli? Nii nagu ilma keeleta ei ole võimalik suhelda, lugeda huvitavat kirjandust, ei ole ka võimalik üks pluss ühte tundmata käia poes ja matemaatikat tundmata lugeda füüsikat ja füüsikalisi ning keemilisi nähtusi mitte tundes tajuda ümbritsevat reaalsust. Omamata pilti ümbritsevast loodus- ja sotsiaalkeskkonnast, ei ole võimalik seda mõista ja selles toime tulla.
Mis Te ise füüsika õpetamisel enda eesmärgiks seate? Mida Teie klassiruumist lahkunul peaks
füüsikast meelde jääma?
Täpselt nendel eelmainitud põhjustel. Et kõik meie ümber toimuv oleks lihtsam, loogilisem, mõtestatum. Oluline on seoste leidmise oskus realistlikes igapäevaelulistes situatsioonides. Seoses, seosed, seosed…Ja loomulikult nii füüsika klassist lahkuja, kui ka õpilane üldiselt, kes mistahes klassiruumis oma privilegeeritud õigust kasutab, omab sealt lahkudes teadmistest tulenevat jõudu.
Mis tundub olevat füüsika õpetamise juures hetkel ja tulevikus kõige suurem probleem? Kuidas
Eestis tundub üldse füüsika õpetamisega lugu olevat? Osa meediaväljaandeid mainivad ikka aeg-
ajalt, et loodusteaduslik kirjaoskus ei ole piisav…
Kõige suurem kitsaskoht on võrdsed võimalused ehk siis võrdne stardiplatvorm tulenevalt
keskkonnast, millest noor tuleb ja keskkond kuhu ta õppima tuleb. Kui mõlemad kitsaskohad
kattuvad on tekkinud olulised käärid.
Ja loomulikult pole võrreldav uudiskirjanduse osakaal kasvõi humanitaarteaduslike raamatutega.
Mis võiks noori motiveerida tulema just füüsikaõpetajaks õppima? Kuidas Te ise füüsika
õpetamise juurde jõudsite?
Minu jõudmine füüsika õpetamise juurde on väga isiklik tee iseenda leidmiseni. Kutsumus on alati olnud. Enesekindluse ja – usu leidmiseni, et mul midagi öelda, arenevale inimesele kaasa anda, võttis natukene aega. Bakalaureusekraadi olen saanud tehnikateadustes TTÜ-s. TLÜ-s õpetajakoolituse programm on
lõpujärgus.
Iga õpilane on erinev. Kui ideaalis on teadmiste omandamise soov tingitud sisemisest motivatsioonist, siis reaalselt pead leidma ka teisi võimalusi õpilasteni jõudmiseks. Kas läbi filosoofiliste mõtiskluste (aja olemuse dilemma, korduvad mustrid) või füüsikute taga inimeste nägemise, et kasvõi välistada üldlevinud arusaama usu ja teaduse teineteist välistavasse iseloomu, mis võib ka teinekord uue vaatenurgana avada uksi sisenemaks õpilase veendunud arusaamadesse ja neid veidi nihutades.
Minu eesmärk ongi füüsikale anda õpilase vaatevinklist, ühest küljest laiem, aga ka lähedasem tähendus. Sellest tulenevalt usun kasvavat ka motivatsiooni õppida füüsikaõpetajaks. Võimalust iseseisvalt tundi läbi viia on juba nii mõnigi õpilane kasutanud. Seeme on külvatud.
Räägime loodusteaduste mainest. Kas selline olukord, kus need oleksid üldpopulaarsed, on
võimalik? Miks peaks sellist olukorda taotlema, kas seda on üldse vaja?
Milleks jätta kasutamata privilegeeritud õigust õppida ja vabatahtlikult end vaimuvanglasse aheldada? Ideaalis on igal homsel lapsevanemal loodusteaduslik kirjaoskus. Ei tohiks segamini ajada teaduse tegemist ja haritust. Loomulikult on võimalik, et loodusteaduslikud ained oleksid üldpopulaarsed, kui nimetame üldpopulaarseks ka kirja- ja arvutamisoskust. See lihtsalt peab nii olema.
Kas uue õppekavaga on astutud õige samm? Milliseid väljakutseid võib see tuua õpetajatele, kuidas võib see õpilaste suhtumist mõjutada?
Kehtiva määrusega võrreldes on õppekavades täpsustatud õpitulemused ja õppesisu, mis teoorias peaks hästi mõjuma erinevate koolide taseme ühtlustamisele. Näitab ka vastavate koolituste olemasolu, et senise ainekava lugemise juures vajasid õpetajad abi.
Praktiliste tööde osakaal peab tõusma ja muudatusena füüsilises õpikeskkonnas on see ka ainekavas sees. Võimalused selle rakendamiseks on kooliti aga väga erinevad. Paljudes koolides puuduvad spetsiaalsed vahendid praktiliste tööde tegemiseks. Loodan, et eelarve koostamise juures on selle peale mõeldud. Vastasel korral peaks kriitiliselt suhtuma muudatustesse, millede koostamisel on mõeldud vaid paar sammu ette. Loodan väga, et eksin. Et sellest allikast saab oja ja ka jõge näeme kunagi.
Kuidas koolivälised organisatsioonid saaksid õpetajat oma töö tegemisel toetada? Mida
saaks teha näiteks Füüsika Selts? Millise kuvandi võiks luua meedia?
Tänapäeva õpetaja ei ole enam info valdaja. Pigem info vahendaja. Seetõttu näen peamist võimalust info piisavalt kiires liikumises, et see jõuaks „ahjusoojana“ ka info edastajateni koolis. Meedias sõna võtja peaks olema piisavalt haritud ja enesekriitiline, mõistmaks millistel teemadel sõna võtta ja millised võivad olla tema loodud muljete tagajärjed. Sügavalt mõtlema vastutusele, mille ta võtab.
Kui suurt rolli mängib füüsikaõpetajate kogukonna omavaheline läbikäimine?
Mis kasu on „tagatoas“ ehitatud tuumareaktorist, kui seda inimkonna heaoluks ei rakendata?
Mis on juba praegu hästi?
Hästi on see, et mõeldakse, kuidas paremini teha.
Leave a Reply