Kliima soojenemisest klimatoloogi pilguga

Läinud neljapäeval nädalalehes Eesti Ekspress ilmunud intervjuu akadeemik Endel Lippmaaga kliima soojenemise teemal [1] sütitas ka laiemas avalikkuses ja enamgi teadlaste ringis tulise arutelu.

Kahjuks pani ajakirjanik loo kirja kohatus irooniavõtmes, mis varjutas tegelikku küsimust. Mõneti vahetumalt sai akadeemik Lippmaa seisukohtadega tutvuda järgnenud teledebatis, mida saab vaadata telekanali kodulehelt [2]. Lõplik tõde muidugi ei selgunud sealgi ega vast võigi kiiresti saabuda küsimuses, kus sel määral poliitilisi ja rahalisi huve põimub teaduslikega ja uurimistööde tulemuste objektiivsuse selgitamine nõuaks omaette uuringuid. Paraku keskendub suur osa arutlejaid Endel Lippmaa pädevusele antud teemal, kui küsimuse olemus sellest ei muutu. Kliima soojenemise küsimuses on alati olnud kaks vastandlikku leeri ja kuivõrd Maa kliima modelleerimine on teaduslikult äärmiselt keerukas probleem, ei ole lootust rahuldavaks lahenduseks vaid retoorikavõtteid kasutades. Targem on uurida vastaval alal tegevate teadlaste arvamust. Järgnevalt esitame Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi meteoroloogia ja klimatoloogia dotsendi Piia Posti seisukoha.

Eesti kliimateadlaste seas on valdav skeptiline suhtumine kliima permanentsesse soojenemisse. (Näiteks on kliimaskeptikute kliimaraporti [3] üks  juhtivaid autoreid Olavi Kärner Tartu Observatooriumist, samal ajal kui ükski eestlane pole ilmutatult IPCC aruande autorite seas. Ainsa eestlasena figureerib ilmutatult TÜ klimatoloogia professor Jaak Jaagus IPCC retsensendina). Seepärast ei suutnud akadeemiku sõnavõtt meid millegagi üllatada. Loen ülikoolis kahte kliimaga seotud kursust (“Füüsikaline klimatoloogia” ning “Kliimamuutus ja poliitika”) ja seetõttu hoian end ajakirjade Nature ning Science tasemel kursis sellealase temaatikaga. Ilmselt on ka akadeemiku algallikad olnud sarnased (paraku pole neist ühtki artiklis toodud).  Viimasel aastal on ilmunud mõned huvitavad teemad, mis lükkavad ümber globaalse kliima soojeneva faasi jätkumise. Mõned näited neist võiks olla:

1) Päikese aktiivsuse tsükli peatumine (vt näiteks [4]). Nüüdseks on mõned plekid siiski juba tekkinud ning uus tsükkel alanud. Päikese aktiivsuse tsüklitest teab Eestis ilmselt kõige enam Jaan Pelt Tartu Observatooriumist, kelle uurimistemaatikaks see on. Sellest võiks kirjutada väga huvitava artikli.

2) Ookeani pinnatemperatuuri ennustused Põhja-Atlandi regioonis annavad lähikümnendiks jahtumise trendi (vt [5]). Kes IPCC kliimamudelite temperatuuriennustusi on näinud, siis seal on enamasti pideva kasvu seadus (nagu nõukaajal kehtis heaolu pideva kasvu seadus).

3) Arktika jää pindala on aastal 2008 suurem kui 2007, ka suveperioodil.(vt [6])

1) Päike on tõepoolest kõige olulisem tegija Maa kliima kujundajana ning päikeseenergia loomulik (päevast päeva) muutlikkus on oluliselt suurem kui CO² poolt põhjustatud kiirguslik (kasvuhoone)efekt.

2) Veeaur on tõesti kõige olulisem kasvuhoonegaas, ta annab umbes 60% kasvuhooneefektist (see on tänapäeval igas meteoroloogiaõpikus sees). IPCC aga eirab veeauru (tsitaat IPCC 2007 raportist:  A GWP (global warming potential) is not usually calculated for water vapor. Water vapour has a significant influence with regard to absorbing IR-radiation; however its concentration in the atmosphere mainly depends on air temperature. As there is no possibility to directly influence atmospheric water vapour concentration, the GWP-level for water vapour is not calculated.)

3) Päike on küll suur tegija kliima kujundamisel, aga ta on vaid väline faktor (teine oluline väline faktor on Maa orbiidi karakteristikute muutused, mis ka Lippmaal toodud on), temalt tulev energia jagatakse kliimasüsteemis (maismaa, atmosfäär, ookean, krüosfäär, biosfäär) ümber ja selle ümberjagamise käigus kujuneb välja kliima (lihtsustatult temperatuuri jaotus). Need kliimasüsteemi komponentide omavahelised seosed on mittelineaarsed ja toimuvad väga erinevates ajamastaapides (sekunditest aastatuhendeteni), enamasti ei oska me neid korrektselt matemaatiliselt kirjeldada (kliimamudel on ju kogum võrrandeid) ning seepärast piirduvad tänapäeva kliimamudelid enamasti vaid atmosfääri ja ookeaniga. Aga isegi kõige paremini kirjeldatud kliimasüsteemi komponendi – atmosfääri – puhul on palju segaseid parameetreid, millest tuntuim on pilvisus. Pilvisus moduleerib Maale jõudvat päikesekiirgust: sõltuvalt sellest missugused on pilvede kiirguslikud omadused ning kus pilved ruumiliselt asetsevad, jõuab enam või vähem kiirgust maapinnale. Detailidesse laskumata võib öelda, et keerukas koht kliima modelleerimisel on just paljude ruumi ja ajamastaapide üheaegne kirjeldamine, mis väljundina annab meile ajas (juhuslikult) fluktueeruva süsteemi (temperatuuri).

CO² on lihtne mõõta ja seda seostada inimtegevusega on veel lihtsam. Nõnda, et räägitakse enam sellest, millest aru saadakse, sest poliitikud tahavad midagi konkreetset ja lihtsat, mida saaks ära teha.  Kliimamuutus ja sellega seostatud CO² kasv on täielikult politiseeritud küsimus ning mingis mõttes ka religioon. Ka meie riik on alla kirjutanud rahvusvahelistele lepetele, et vähendada CO² õhkupaiskamist. Paaril eelneval aastal olid nn CO² kvoodid meile kasulikud, sest kogu arvestus käib 1990 aastaga võrreldes ning meie tootmismahud on võrreldes tolle ajaga tublisti vähenenud. Paraku sel aastal andis Euroopa Liit meile (ja teistele endistele sotsriikidele) palju väiksema kvoodi ning seetõttu ei õnnestu enam CO² kvootide müümisest saada superkasumeid. Nagu artiklis mainitud, algatas Lippmaa selle teema energiajulgeolekualasel ümarlaual. Usutavasti oli seal arutlusel põlevkivienergeetika jätkamine, mis on aga CO² kvootide tõttu pärsitud.

Mis puutub maasturiga sõitmisse ja kummikute põletamisse, siis see pole üldse esmajoones CO² teema. Neis põlemisprotsessides tekivad ka inimesele mürgised gaasid, mille õhkupaiskamisest iga arukas inimene hoidub nii palju kui võimalik. Siin pole ajakirjanik ilmselt Lippmaast aru saanud, kes rumalale küsimusele irooniaga vastanud on. Sama teemade miksimine on ka osooniaukudega seotud, mis pole samuti kliimamuutusega seotud.

Ma ei näinud järgnenud teledebatti, aga “rohelisest” polnud akadeemikule kindlasti mingit vastast. Nagu ma kirja alguses ütlesin on meie tugevaimad klimatoloogid selles küsimuses skeptilised ning oleksid sarnases väitluses pidanud olema Lippmaaga samal poolel.