Euroopa astronoomid kinnitasid neljapäeval ajakirjas Nature ilmunud artiklis oma Ameerika kolleegide aimdusi, et nad on avastanud 13,1 miljardi aasta kauguselt inimkonna jaoks teadaolevalt kõige kaugema kosmilise objekti. Galaktika võimaldab teadlastel heita pilk tingimustele, mis valitsesid vaid 600 miljonit aastat pärast Suurt Pauku, vahetult suure kosmilise selginemise – reionisatsiooni – järel. Avastus kompab kahtlemata Väga Suure Teleskoobi võimete piire, kuid kas sellest on lisaks uue rekordi püstitamisele ka praktilist kasu? Sellest ning ka mõningast muust räägib uurimuse üks kaasautoritest Nicole Nesvadba.
Aga kes ütleb, mida me siis hakkame avastama, kui valmis saavad Overwhelmingly Large Telescope (OWL) ja Extremely Large Telescope (ELT)????
Kus maal ollakse teadmistega reionisatsioonist:
http://teadus.err.ee/artikkel?id=2759&cat=5&pg=2
Lisaks veel populaarteaduslik klipikese, seletamaks kuidas esimestes galaktikates tähed tekkisid:
http://www.youtube.com/watch?v=HSHpKkelE5c&feature=related
Paraku ei kujuta ka kõige positiivsemad kujud praegu ette, et neil millalgi lähiajal õnnestub hakata OWL-i vaatlusaega broneerima.
ELT rakendamise võimaluste kohta aga üpris mitu väga head ülevaatlikku uurimust kirjutatud vt. http://arxiv.org/find/all/1/all:+AND+Telescope+AND+Large+AND+European+Extremely/0/1/0/all/0/1
Ja seda oodatakse ka tohutult – ükskõik millise Lõunaobservatooriumiga seotud astronoomiga nendel teemadel vesteldes ei saa nad seda mitte kuidagi mainimata jätta. 16 tunnine VLT kasutusaeg tõstab antud galaktikavaatluse kasutatud aja suhtes fiktsionaalses edetabelis ühele kõrgeimale kohale, mida ühe objekti peale kunagi kulutatud on, ELT muudab sellised vaatlused täiesti argipäevaseks ja tunduvalt lühemaks suurendades jõudlust kordades.
Samas aga tuleks ikkagi ära märkida, et väga lähemale ELT abil Suurele Paugule minna ei saa, kuna teleskoobi optimaalne töölainepikkus on 2.2 mikromeetrit. Küll aga loodetakse, et teleskoopi kasutades saab mitmete teiste eksootiliste objektide nagu mustade aukude, neutrontähtede, magnetaride jne. olemusse selgust tuua.
Rääkimata siis sellest, et on võimalik praegust galaktikate evolutsiooni mudelit peaaegu täies mahus kontrollida st. uurides detailselt galaktikate masse, tähtede moodustumise kiirusi, andmeid James Webbi Kosmoseteleskoobi omadega kombineerides ka nende täpset keemilist koostist. Ja tõesti, ka vaadeldava punanihkepiiri veel veidi kaugemale lükata.
Eksoplaneetide osas on oodata ilmselt samasugust revolutsiooni nagu Kepler korraldas, väikese meeldetuletusena, juunis avaldas NASA, et on leitud 700 planeedikandidaati.
Seega pole ilmselt mitte mingisugust lootust, et ELT mingil hetkel lihtsalt niisama tühjalt seisma jääb. Praegusel hetkel on Väga Suure Teleskoobi puhul umbes 5-10 korda rohkem vaatlusaja nõutajaid, kui inimesi reaalselt vaatlema mahuks. Seetõttu on süsteem üpris bürokraatlik ning vaatlusettepaneku ja reaalse vaatluse tegemist lahutab tihtipeale 6-12 kuud.
Vaatluse mõttekuse üle otsustavad mitu komiteed ning vahepeal on ka mitmed oodatava vaatlustulemuse saavutavuse kontrollid jne. Samal teemal jätkates – USA-s on asi veidi lihtsam ja paindlikum. Mitmed suurimatest teleskoobid on kergelt “eraettevõtmised” st. ligipääsetavad ainult väikesele inimeste grupile. Näiteks Keck’i teleskoop annab enamuse oma vaatlusajast California ülikoolile.