Kuidas üleüldse niimoodi läks, et Sinu töörühm sellist objekti uurima juhtus?
Hiljuti täiustatud Hubble’i kosmoseteleskoobi abiga leidsid meie USA kolleegid 2009. aasta lõpupoole mõned paljutõotavad kandidaadid, mille punanihe tundus olevat võrratult suur. See tähendab, et selle väärtus oli z=8-st suurem.
Samas oleks võinud selline efekt olla tingitud ka mõnedest galaktikatest, mis on väga punased. Need asuvad maast keskmise punanihke, z=2-4. kaugusel. Samuti oleks võinud tegu olla ka väga-väga kahvatu ning külma tähega meie enda Linnutee galaktikas.
Seega oli kiirguse spektrijoone detailsed vaatlused, nagu meie seda tegime, ainus viis, kuidas küsimusse selgust tuua.
Uurimus on ka juba natukene ettevaatlikku kriitikat saanud ning heidetakse ette, et vaadeldud kiirgusvoog on ikkagi väga kahvatu…
Tõsi, signaal, mille me üles korjasime, on väga nõrk. Tõtt öelda kobab see Sifoni spektrograafi ning ka Väga Suure Teleskoobi, mis on maailma üks suurimatest teleskoopidest, võimekuse piire.
Selle kompenseerimiseks kulus meil erinevate hoolikate analüüside tegemiseks mitu kuud. Töörühma kogu teadmistepagasit arvestades olid meil selleks ka piisavad oskused.
Kõikidel teistel astronoomidel on muidugi võimalik meie analüüse korrata, kui nad selleks piisavalt palju vaatlusaega leiavad.
Kui kaua teil endil selleks kulus?
Arvestades aja suhtelisust ikka väga kaua – 16 tundi ühe galaktika kohta on tohutult pikk aeg. Nii palju meil seda aga kulus ning saime me seda tänu isiklikult ESO peadirektorile Tim de Zeeuwile esitatud palvele.
Rõhutaksin aga, et kui teised töörühmad galaktikat piisavalt kaua vaatlevad, saavad ka nemad vähem tundlikke instrumente kasutades sama tulemuseni jõuda.
Meile senituntud universumi vanim objekt UDFy-38135539 ei paista Hubble'i fotol ei millegi muu, kui ähmase punaka täpina. NASA
Kuidas seda tüüpi vaatlused otseselt astrofüüsikat mõjutavad? Kas astronoomid on pigem siis õnnelikud, kui nad midagi uut või ootamatut avastavad või kui nad leiavad olemasolevale teooriale uut kinnitust?
Ma ise eelistan isiklikult millegi uue avastamist. Samas usun ma siiralt, et midagi uut on teaduse jaoks kõige parem siis, kui me suudame juba olemasolevaid teooriaid selle seletamiseks võimalikult palju ja hästi ära kasutada.
Antud juhul ei ole aga meil sellist „päris õiget“ teooriat. Tõsi, meil on üpris hea pilt sellest, kuidas galaktikate evolutsioon juhtus, aga meil on ka mitmeid fundamentaalseid vastamata jäänud küsimusi. Kuidas esimestes galaktikates tähed tekkisid? Kuidas reionisatsioon täpselt juhtus? Ja kas selle eest vastutavad tõepoolest esimesed galaktikad või midagi eksootilisemat?
Aga kes ütleb, mida me siis hakkame avastama, kui valmis saavad Overwhelmingly Large Telescope (OWL) ja Extremely Large Telescope (ELT)????
Kus maal ollakse teadmistega reionisatsioonist:
http://teadus.err.ee/artikkel?id=2759&cat=5&pg=2
Lisaks veel populaarteaduslik klipikese, seletamaks kuidas esimestes galaktikates tähed tekkisid:
http://www.youtube.com/watch?v=HSHpKkelE5c&feature=related
Paraku ei kujuta ka kõige positiivsemad kujud praegu ette, et neil millalgi lähiajal õnnestub hakata OWL-i vaatlusaega broneerima.
ELT rakendamise võimaluste kohta aga üpris mitu väga head ülevaatlikku uurimust kirjutatud vt. http://arxiv.org/find/all/1/all:+AND+Telescope+AND+Large+AND+European+Extremely/0/1/0/all/0/1
Ja seda oodatakse ka tohutult – ükskõik millise Lõunaobservatooriumiga seotud astronoomiga nendel teemadel vesteldes ei saa nad seda mitte kuidagi mainimata jätta. 16 tunnine VLT kasutusaeg tõstab antud galaktikavaatluse kasutatud aja suhtes fiktsionaalses edetabelis ühele kõrgeimale kohale, mida ühe objekti peale kunagi kulutatud on, ELT muudab sellised vaatlused täiesti argipäevaseks ja tunduvalt lühemaks suurendades jõudlust kordades.
Samas aga tuleks ikkagi ära märkida, et väga lähemale ELT abil Suurele Paugule minna ei saa, kuna teleskoobi optimaalne töölainepikkus on 2.2 mikromeetrit. Küll aga loodetakse, et teleskoopi kasutades saab mitmete teiste eksootiliste objektide nagu mustade aukude, neutrontähtede, magnetaride jne. olemusse selgust tuua.
Rääkimata siis sellest, et on võimalik praegust galaktikate evolutsiooni mudelit peaaegu täies mahus kontrollida st. uurides detailselt galaktikate masse, tähtede moodustumise kiirusi, andmeid James Webbi Kosmoseteleskoobi omadega kombineerides ka nende täpset keemilist koostist. Ja tõesti, ka vaadeldava punanihkepiiri veel veidi kaugemale lükata.
Eksoplaneetide osas on oodata ilmselt samasugust revolutsiooni nagu Kepler korraldas, väikese meeldetuletusena, juunis avaldas NASA, et on leitud 700 planeedikandidaati.
Seega pole ilmselt mitte mingisugust lootust, et ELT mingil hetkel lihtsalt niisama tühjalt seisma jääb. Praegusel hetkel on Väga Suure Teleskoobi puhul umbes 5-10 korda rohkem vaatlusaja nõutajaid, kui inimesi reaalselt vaatlema mahuks. Seetõttu on süsteem üpris bürokraatlik ning vaatlusettepaneku ja reaalse vaatluse tegemist lahutab tihtipeale 6-12 kuud.
Vaatluse mõttekuse üle otsustavad mitu komiteed ning vahepeal on ka mitmed oodatava vaatlustulemuse saavutavuse kontrollid jne. Samal teemal jätkates – USA-s on asi veidi lihtsam ja paindlikum. Mitmed suurimatest teleskoobid on kergelt “eraettevõtmised” st. ligipääsetavad ainult väikesele inimeste grupile. Näiteks Keck’i teleskoop annab enamuse oma vaatlusajast California ülikoolile.