Kunstniku nägemus noorest UDFy-38135539-ks nimetatud galaktikast. L. Calcada / ESO
Kõik need küsimused on otseselt seotud UDFy-38135539-ga ning kuigi me teame, et me ei saa nendele lõplikult ühe galaktika põhjal vastata… Me vähemalt saame hakata esimesi piiranguid ning kitsendusi tegema!
Vaatlustest selgub, et avastatud galaktika on meie mõistes üpris väike. Kuidas see niimoodi juhtus? Intuitiivselt ootaks me ju midagi vastupidist, gravitatsiooni ja tume energia suhe oli toona ju teine või ei olnud toona rohkemate tähtede tekkimiseks piisavalt ainet?
Ohh, see on kohe täitsa raske küsimus. Ma arvan, et sa vastasid enda küsimusele eelnevalt enamjaolt ära. Igaljuhul meie teada koguvad galaktikad oma massi üpris pika aja jooksul. UDFy-38135539-st saab lõppude-lõpuks ilmselt kunagi üks lokaalse universumi massiivsemaid galaktikaid, aga sinna kulub veel väga kaua aega, kui meie seda näha saaksime.
Eelnevalt mainisid, et Väga Suur Teleskoop töötas oma võimete piiril. Kui kaugele üldse universumi ajalukku eksperimentaalselt kiigata saame?
Kauguse mõttes oleme me Suurele Paugule juba üpris lähedal (600 miljoni valgusaasta, toim.). Praeguste maapealsete teleskoobidega saame me uurida ainult reionisatsiooni osa, kus vesinikust koosnev udu oli juba piisavalt kadunud. Veidi sügavamale vesinikpilve sisse piiluda õnnestub meil tuleviku raadioteleskoopidega nagu plaanitava Ruutkilomeetri Riviga (Square Kilometer Array), mille abil me saame 21 cm-sel lainepikkusel uurida neutraalse vesiniku temperatuuri ja ergastatust.
Tõsiseks läbimurdeks peame me ootama umbes 5-15 aastat, kui meie käsutuses on järgmise põlvkonna kosmose -ja maapealsed teleskoobid.
Kui palju see astrofüüsika arengut mõjutab, et meile mingil hetkel enam teatud punanihkest enam edasi ei näe?
See ei tähenda kohe kindlasti astronoomia lõppu. Meie arusaamine galaktikate evolutsioonist kasvab sama palju meie lähedal olevate galaktikate uurimisel, kui punanihkerinde edasi lükkamisel. Minu tagasihoidliku isikliku arvamuse kohaselt isegi tunduvalt rohkem.
Tegelikult on see lähenemisviis viinud meid galaktikate evolutsiooni mudeliteni, mida me tänapäeval kasutame. Isegi, kui me suudame ühel hetkel vaatluste abil täpselt määrata, mis suurtel punanihetel juhtub, ei pruugi see olla suuremaks abiks kui senised meetodid.
Suur tänu ja edu!
Loe lisaks:
Täispikk uudislugu ERR Teadusportaalis
Töörühma artikkel ESO kodulehel
Aga kes ütleb, mida me siis hakkame avastama, kui valmis saavad Overwhelmingly Large Telescope (OWL) ja Extremely Large Telescope (ELT)????
Kus maal ollakse teadmistega reionisatsioonist:
http://teadus.err.ee/artikkel?id=2759&cat=5&pg=2
Lisaks veel populaarteaduslik klipikese, seletamaks kuidas esimestes galaktikates tähed tekkisid:
http://www.youtube.com/watch?v=HSHpKkelE5c&feature=related
Paraku ei kujuta ka kõige positiivsemad kujud praegu ette, et neil millalgi lähiajal õnnestub hakata OWL-i vaatlusaega broneerima.
ELT rakendamise võimaluste kohta aga üpris mitu väga head ülevaatlikku uurimust kirjutatud vt. http://arxiv.org/find/all/1/all:+AND+Telescope+AND+Large+AND+European+Extremely/0/1/0/all/0/1
Ja seda oodatakse ka tohutult – ükskõik millise Lõunaobservatooriumiga seotud astronoomiga nendel teemadel vesteldes ei saa nad seda mitte kuidagi mainimata jätta. 16 tunnine VLT kasutusaeg tõstab antud galaktikavaatluse kasutatud aja suhtes fiktsionaalses edetabelis ühele kõrgeimale kohale, mida ühe objekti peale kunagi kulutatud on, ELT muudab sellised vaatlused täiesti argipäevaseks ja tunduvalt lühemaks suurendades jõudlust kordades.
Samas aga tuleks ikkagi ära märkida, et väga lähemale ELT abil Suurele Paugule minna ei saa, kuna teleskoobi optimaalne töölainepikkus on 2.2 mikromeetrit. Küll aga loodetakse, et teleskoopi kasutades saab mitmete teiste eksootiliste objektide nagu mustade aukude, neutrontähtede, magnetaride jne. olemusse selgust tuua.
Rääkimata siis sellest, et on võimalik praegust galaktikate evolutsiooni mudelit peaaegu täies mahus kontrollida st. uurides detailselt galaktikate masse, tähtede moodustumise kiirusi, andmeid James Webbi Kosmoseteleskoobi omadega kombineerides ka nende täpset keemilist koostist. Ja tõesti, ka vaadeldava punanihkepiiri veel veidi kaugemale lükata.
Eksoplaneetide osas on oodata ilmselt samasugust revolutsiooni nagu Kepler korraldas, väikese meeldetuletusena, juunis avaldas NASA, et on leitud 700 planeedikandidaati.
Seega pole ilmselt mitte mingisugust lootust, et ELT mingil hetkel lihtsalt niisama tühjalt seisma jääb. Praegusel hetkel on Väga Suure Teleskoobi puhul umbes 5-10 korda rohkem vaatlusaja nõutajaid, kui inimesi reaalselt vaatlema mahuks. Seetõttu on süsteem üpris bürokraatlik ning vaatlusettepaneku ja reaalse vaatluse tegemist lahutab tihtipeale 6-12 kuud.
Vaatluse mõttekuse üle otsustavad mitu komiteed ning vahepeal on ka mitmed oodatava vaatlustulemuse saavutavuse kontrollid jne. Samal teemal jätkates – USA-s on asi veidi lihtsam ja paindlikum. Mitmed suurimatest teleskoobid on kergelt “eraettevõtmised” st. ligipääsetavad ainult väikesele inimeste grupile. Näiteks Keck’i teleskoop annab enamuse oma vaatlusajast California ülikoolile.